Eesti on esimene riik Euroopas, kes sellise seaduse vastu on võtnud: «Välismaalase suhtes võidakse sissesõidukeeldu kohaldada, kui on andmeid või on põhjendatult alust arvata, et välismaalane on osalenud või aidanud kaasa välisriigis toimunud inimõiguste rikkumisele, mis on endaga kaasa toonud isiku surma, raske tervisekahjustuse, tema alusetu süüdimõistmise kuriteos poliitilistel motiividel või muu raske tagajärje.»

Tähelepanuväärne on seegi, et üleeile hääletas selle – väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmise – poolt 90 riigikogu liiget ja vastu ei olnud keegi. Presidendi eilne žest kuulutada see seadus välja inimõiguste konverentsil osalejate ees oli sisukas, väärikas ja mõjus.

Rahvusvahelise kogukonna võime mõjutada riike, kes ei taha inimõigusi järgida, on paraku üpris piiratud. Aga see, mis võimalik, tuleb ära teha. Kahjuks ei ole aga just inimõigusi väärtustavas Euroopas sugugi kiiresti selga sirgu löödud ja inimõiguste rikkujatele asju selgelt välja öeldud isegi nii minimaalses vormis, et me ei taha teid oma pinnal näha, te ei sobi väärikate inimeste seltskonda.

Sergei Magnitski piinamisest ja tapmisest Venemaa vanglas on nüüdseks möödunud seitse aastat. 2012. aasta juulis võttis OSCE parlamentaarne assamblee vastu Monaco deklaratsiooni, milles õhutas liikmesriikide parlamente vastu võtma seadusi, millele toetudes saaks keelduda andmast viisat isikutele, kes olid seotud Magnitski põhjendamatu arreteerimise, piinamise, talle arstiabi keelamise ning tema surmaga, korruptsiooni ja selle kinnimätsimise ning teiste inimõiguste rikkumistega Vene Föderatsioonis.

Kui nüüd, neli ja pool aastat hiljem, on väike Eesti esimene Euroopas, kes sellise seadusemuudatuse lõpuks vastu võtab, peakski see panema esitama küsimust kõigile ülejäänud Euroopa riikidele. Mida te ootate?

On piinlik ja kahetsusväärne, kui kõige ilmsematele inimõiguste rikkumistele reageeritakse loiult ja vähegi reaalseid tulemusi toovaid samme ei julgeta astuda, sest kardetakse kas ärilist kaotust või lihtsalt ei julgeta ärritada välismaist autokraati.

Väga mugav on üha peenhäälestada inimõigusi riikide jaoks, kes peavad neist vabal tahtel kinni isegi siis, kui üks lihtne inimene neid peenhäälestamise tulemusi õigupoolest üldinimlike, kaitsmist väärt õigustena näha ei oskagi. Hoopis suuremat vaprust ja meelekindlust nõuab vastu astumine seal, kus kõige ilmselgemaid inimõigusi rikutakse absoluutselt sihilikult võimu huvides ja tihtipeale ka õigustatakse seda äärmusliku küünilisusega.

Vaba maailma riikide juhtmõte peaks ju olema seista inimeste vabaduse poolel. Oma riigis seda ka järgitakse. Diktaatoritega suheldes jäädakse aga tihtipeale pidama, kui üldsõnaline kurjustamine on tehtud. Liiga sageli ei järgne ka kõige väiksemaid tegusid, sest huvid seljatavad väärtused.

Kuni vaba maailm pole oma tegudes täiesti ühtne, saavadki inimõigusi jalge alla tallavad režiimid mängida «jaga ja valitse»-põhimõttel välja tulemuse, et ka vaba maailma riigid seavad tihtipeale esikohale majandushuvid. Eestis (ja mujalgi) on hästi tuntud küsimus poliitikule: kas te kohtuksite dalai-laamaga? Kui kõik vaba maailma poliitikud vastaksid sellele «jah, igal juhul» ja astuksid ühtseid samme, kui Hiina üritab mõnda riiki selle eest karistada, kaoks Hiinal manipuleerimisvõimalus.