Henrik Roonemaa: mul on imelik lööve ja muud huvitavad andmed

Henrik Roonemaa Foto: Toomas Huik

Kaks aastat tagasi käis meil «Digitunni» saates külas Karoli Hindriks, kes oli siis Eestis liikumise quantified self ja biohacking eestvedaja. Ta näitas oma käe peal olevat nutikella, mis logis pidevalt andmeid tema keha kohta: pulsisagedus, une kvaliteet ja nii edasi, kirjutab kolumnist Henrik Roonemaa.

Uue tehnoloogia esimene samm oligi andmete logimine tuleviku tarbeks, sest neid analüüsida tavainimesele kättesaadav tehnoloogia ei suutnud. Ei suuda siiani. Ta rääkiski, et logib neid andmeid teadlikult selleks, et kui ühel päeval see analüüsivõimekus tekib, võib tal sellest palju kasu olla. Võib-olla avastatakse tal tänu sellele õigel ajal mõni haigus või suudavad arstid tulevikus luua talle personaliseeritud ravimeid.

Tema tegi (võib-olla teeb siiani, ma ei tea) seda teadlikult ja kindla eesmärgiga, ning pärast rääkisid mõned inimesed mulle, et on ikka hull, milleks nii isiklikke andmeid enda kohta mingis naiivses tulevikulootuses alles hoida. Aga vaadake, sõbrad, mis te ise teete. Mida me kõik teeme.

Tehnoloogia kasutamise kõrvalprodukt või tegelikult isegi produkt ongi inimeste tekitatud andmed, mida salvestatakse serveritesse põhimõtteliselt igaveseks.

Seda viimast lauset näiteks kirjutasin mina kümme sekundit, aga selle aja jooksul laadisid kasutajad veebisaidi Everysecond.io andmetel Youtube’i kollektiivselt üles 65 tundi uut videopilti, Facebooki üle 40 000 uue foto ja tegid oma seintele ligi 50 000 sissekannet.

Tehnoloogiaanalüütik Ben Evans on välja arvutanud, et kui 1999. aastal ehk filmile pildistamise kõrghetkel tegid inimesed oma aparaatidega 80 miljardit fotot, siis 2015. aastal jagasid nad internetis kaks-kolm triljonit fotot. Jagasid! Aga mitu kõigist tehtud fotodest jagatakse? Kas pooled? Iga kümnes? Keegi ei tea. Filmile on üldse ajaloos kokku tehtud 2,5–3,5 triljonit fotot, on reaalne, et me teeme nüüd selle hulga pilte iga kuuga. Ja laadime internetti üles.

Või võtame sõnumid, mida paljud meist saadavavad päevas võib-olla kümnete kaupa. Facebookis, Skype’is, WhatsAppis, SMSiga. Kõik see jääb alles kellegi serveritesse või arvutitesse või telefonidesse. Mis kell koju jõuad? Kes täna piima toob? Mul on imelik lööve.

Osa inimesi ütleb, et see on neile hindamatu väärtusega, nad saavad vanu asju üle lugeda ja sealt infot otsida. Aga sellel mündil on ka teine pool: me säilitame digitaalset koopiat oma elust igaveseks. Kas see ikka on nii mõnus mugavusteenus, kui need firmad meile väidavad? Kui mõni mobiilioperaator hakkaks pakkuma teenust, et kõigi su telefonikõnede salvestused säilitataks igaveseks, siis kas see võetaks soojalt vastu või järgneks mäss?

See on meeletu, kui palju me kõik kokku andmeid toodame, ja erinevalt quantified selfi inimestest me ei tea, miks. Paljud meist käivitavad jooksma minnes Endomondo ja logivad kõik oma trennid. Ma saan aru, et trenniaeg ja koormuse muutumine aja jooksul on olulised jälgida, aga GPSiga määratud jooksuteekonna salvestamine? Kui ma oleksin praegu Tšingis-khaan ja tahaksin leida üles kõik Lääne-Euroopa noored terved tugevad mehed, et neil pea maha raiuda, läheksin esmajoones Endomondo kontorisse ja raputaksin neilt andmed välja.

Ma ei ole järsku ludiidiks hakanud, parastavatel kommentaatoritel pole mõtet näppe soojaks tegema hakata. Paljud neist on fantastilised teenused, mis inimestele meeldivad ja millest on palju kasu. Aga vaikselt on nende areng jõudnud sinnamaani, et sõltumata meie füüsilisest eksistentsist jääme digitaalsesse ruumi igaveseks alles, kõigi oma löövete ja õhtuste jooksuringidega.

See on üks järgmistest suurtest küsimustest, mille me peame lahendama. Andmed on tehnoloogiamaailma CO2. Planeedi jaoks oleks tore, kui me kõik kollektiivselt selle tootmist vähendaksime, aga me oleme nii mugavad, et seda vaevalt juhtub. Me tarbime oma tasuta teenuseid rõõmsalt edasi ja toodame andmeid, mille edasise käekäigu üle meil kontrolli pole.

Asi on põhimõttes. Miks ja kellele seda meeletut mõttetute andmete säilitamist vaja on? Kindlasti palju rohkem neile firmadele ja tuleviku Tšingis-khaanidele kui kasutajatele endile.