Andrus Saar: tolerantne mittemateriaalne maailm

Foto: Repro

Alati kui uuritakse eestimaalaste religioosseid veendumusi, teatab tähelepanu­väärne hulk inimesi, et neil on «oma usk». Millesse need inimesed siis ikkagi usuvad? Sotsioloog Andrus Saar püüab seda arvude taustal lahti mõtestada.

Eesti inimesi peetakse Euroopas ühtedeks kõige sekulaar­semaist. Kui vaadata seda nähtust rahvuseti, siis eestlased õigustavad nimetatud kategooriat tunduvalt enam kui Eesti muudest rahvustest elanikud.

Koguduste liikmete arvu vähenemine viimastel aastatel süvendab seda tendentsi. Eestis toimuvad protsessid on küllaltki identsed nendega, mis leiavad aset Euroopas: institutsionaalse kiriku roll kahaneb.

Viimase 20 aasta vältel Eestis tehtud küsitlused näitavad samas ka vastupidist protsessi: usklike arv, koguduseliikmete arv ning nende inimeste osa, kes peavad oma elus usku tähtsaks, on suuremal või vähemal määral kasvamas.

Sealhulgas on muljetavaldavalt suur nende inimeste osa, kes ütlevad, et nad ei poolda ühtegi religiooni ega kirikut, neil on oma usk. Kes on need inimesed, kes väidavad, et neil on oma usk, ja millesse nad usuvad?

Keda pidada usklikuks?

Eesti Kirikute Nõukogu 2010. aastal korraldatud uuringu «Usust, elu ja usuelust» kohaselt on Eestis 40 protsenti inimesi, kes peavad end usklikuks või usu poole kalduvaks. 33 protsenti on usu suhtes ükskõiksed ning 23 protsenti peab end kas veendunud ateistiks või pigem ateistiks.

Samas leidub Eestis 40,5 protsenti inimesi, kes väidavad, et nad ei poolda ühtki religiooni ja kirikut, neil on oma usk. Kes on need inimesed, kes nõnda ütlevad?

Sotsiaal-demograafiliste tunnuste kaudu võib välja lugeda, et neid on pea võrdselt meeste ja naiste, eestlaste ja mitte-eestlaste seas, eri vanusegruppides, eri regioonides, erineva sissetulekuga inimeste hulgas. Ka haridustaseme poolest ei ole suuremaid erinevusi.

Ei saa öelda sedagi, et kas linnas või maal leiduks selliseid inimesi rohkem või vähem. Nad moodustavad otsekui esindusliku mudeli Eesti täiskasvanud elanikkonnast.

Mida tähendab selles kontekstis usk? On see institutsionaalne või mitteinstitutsionaal­ne või hoopiski ebausk kui usu vorm? Milline on end usklikuks pidava eestimaalase usk? Alljärgnev näitab, et pilt on äärmiselt segane.

Vaatleme suhtumist usku kolme küsimuse kaudu.

Esiteks, kas inimene kuulub mõnda kogudusse või usuliikumisse?

Teiseks, kuidas inimene määratleb ennast sõltumata sellest, kas on liitunud mõne kogudusega või mitte, kas ta peab ennast usklikuks, usu poole kalduvaks, usu suhtes ükskõikseks, ateismi poole kalduvaks või veendunud ateistiks?

Kolmandaks, kuivõrd on inimene nõus seisukohaga: ma ei poolda ühtegi religiooni ega kirikut, mul on oma usk (variandid: täiesti nõus, pigem nõus, pigem ei ole nõus ja üldse ei ole nõus)?

Püüame nende tunnuste abil välja peilida, kes on need inimesed, kellel on nn oma usk, mis ei haaku ühegi kiriku ja religiooniga.

Eksisteerib väga selge tendents: mida madalam on inimese haridus, seda suurem on tõenäosus, et nende hulgas on rohkem mitteusklikke inimesi. Usklike inimeste seas on kõige suurema osakaaluga kõrgharidusega inimesed.

See puudutab ka koguduseliikmete koosseisu: koguduseliikmete hulgas on kõrgema haridusega inimeste arv suurem kui ühiskonnas keskmiselt. 20. sajandil oli seos vastupidine – madalama haridusega inimeste seas oli usklikke inimesi rohkem kui haritud inimeste seltskonnas.

Inimestel, kes väidavad kindlalt, et neil on nn oma usk, jääb haridustase keskmisest veidi madalamaks võrreldes nendega, kes oma isiklikku usku suhtuvad pigem kergemalt või täiesti eitavalt. See lubab järeldada, et institutsionaalse religiooniga on ennast pisut rohkem sidunud kõrgema haridusega inimesed, mitteinstitutsionaalsega aga madalama haridusega inimesed.

Väga suuri järeldusi sellest siiski teha ei maksa, sest nimetatud erinevused on minimaalsed.
Mida enam inimene kaugeneb enese määratlemisest usklikuna, seda sagedamini moodustavad mehed nendes gruppides enamuse.

Näiteks usklike hulgas on mehi kolmandik, veendunud ateistide seas aga 61 protsenti. Ehk teisisõnu: naised määratlevad end meestest märksa sagedamini usklikuna. Mehed aga otsivad õige pisut rohkem alternatiivset usku kui naised.

Mida nad siis usuvad?

Rahvapärane ettekujutus oma usku omavatest inimestest seostub arusaamaga, et tegu on horoskoobihulludega, kes usuvad igasuguseid posijaid, ennustajaid, musta maagiat jne.

Tegelikult see siiski päris nii ei ole. Eesti elanikest 42 protsenti usub saatusesse, 43 protsenti telepaatiasse. Üleloomulikesse jõududesse usub kindlalt veerand ja talismani kannab viiendik inimestest.

Mis puutub aga horoskoopidesse, siis vähemalt kord nädalas vaatab neid 38 protsenti inimestest, kuid vaid kuus protsenti arvestab sellega suurema osa ajast. Neis suhtarvudes pole midagi hullumeelset, see on päris normaalne pilt.

Ka puudub igasugune seos talismani või muu säärase eseme kandmise ja oma usu omamise vahel või institutsionaalse usu pooldamise või mittepooldamise vahel.

Kõige rohkem kannavad talismane need, kes määratlevad ennast usu poole kalduvaks. Seega – nad pole ennast usu suhtes kindlalt määratlenud. Talismani kannab kindlasti kuus protsenti inimestest ja 22 protsenti väidab, et nad pigem kannavad seda.

Mida nõrgemalt  inimene ennast usklikuna määratleb, seda väiksem on tõenäosus, et ta kannaks mingit talismani. Need, kellel on oma usk, ei eristu talismani kandmise poolest neist, kellel oma usk puudub. Siit järeldus: oma usk ei põhjusta suuremat usku talismani kaitsvasse jõusse.

Inimesed, kes väidavad päris kindlalt, et neil on oma usk, väidavad ka sageli (43 protsenti), et nad ei pea ennast usklikuks, kuid neil on suur huvi erinevate religioonide, vaimsete otsingute ja spirituaalsete tegevuste vastu. Seda on tunduvalt rohkem kui nende puhul, kel oma usk puudub.

Need, kel on oma usk, on sagedamini veendunud selleski, et mõnedel inimestel on ennustamisvõime. Seega on tegu inimestega, kes pole maailma seletamisel ja mõistmisel rahul kirikus pakutavaga. Sellest annavad tunnistust järgmisedki suhtumised.

Oma usu kandjad on märksa vähem nõus selliste seisukohtadega nagu «Jumal ja maailm on üks», «ei ole midagi väljaspool Jumalat», «ka inimesed ja loodus on osa Jumalast».

Nad on muu elanikkonnaga võrreldes märksa skeptilisemad arvamuse suhtes, et on olemas inglid, kes aitavad ja kaitsevad inimest. Niisiis on nad piiblis välja öeldud seisukohtadega üksjagu harvem nõus kui ülejäänud inimesed.

Usklikud suhtuvad religioonidesse tunduvalt tolerantsemalt kui mitteusklikud. See puudutab budismi, islamit, iseäranis aga kristlust. Selline tulemus on omamoodi üllatav, sest tavapäraselt arvatakse, et usklikud suhtuvad teistesse religioonidesse vaenulikumalt.

Mis puudutab aga maausku ja taarausku, siis tervenisti 58 protsenti usklikest teatas, et nad ei tea sellist usku.

Ka oma usu esindajad suhtuvad teistesse religioonidesse üksjagu sõbralikumalt võrreldes nendega, kellel oma usk puudub, ning nende hulgas leiab märksa vähem inimesi, kes ei tunne maausku.

Suhtumises kristlusse on oma usuga inimesed aga vähem sõbralikud kui need, kellel oma usku ei ole või kes määratlevad end usklikuna. Kuid pole ka vaenu. Kristlusega sõbrasuhetes on 48 protsenti oma usuga inimestest ja seega on oma usu esindajate jaoks kristlus teiste usunditega võrreldes kõige enam aktsepteeritav usund.

Need, kellel on oma usk, nõustuvad, võrreldes nendega, kellel oma usk puudub, tunduvalt sagedamini ka väitega «ma usun üksnes iseendasse ja oma võimetesse». Teisalt on nende hulgas tunduvalt rohkem inimesi, kes pole nõus väitega «usk Jeesusesse mõtestab minu elu».

Seevastu need, kes peavad ennast usklikuks, usuvad vähem iseendasse ja oma võimetesse võrreldes nendega, kelle jaoks usk on kauge nähtus. Veendunud ateistid usuvad endasse tunduvalt rohkem. Usk Jeesusesse mõtestab usklike elu mitu korda rohkem kui teiste inimeste oma.

Kogudustesse kuuluvad inimesed usuvad märksa rohkem vaimsesse enesearengusse – et teadlike enesesisenduste ja vaimsete praktikate abil on võimalik muuta iseennast ja maailma enda ümber. Kogudustesse kuuluvad inimesed peavad rohkem pühaks esivanemate põlist pärandit ja loodust ning järgivad võimalusel vanu rahvausukombeid. Koguduste liikmed usuvad märksa vähem iseendasse ja oma võimetesse.

Oma usu esindajad toetuvad selles maailmas tunduvalt rohkem ainult iseendale nii igapäevaelus kui ka maailma seletamises.

Need inimesed, kes arvavad, et neil on oma usk, loevad mõnevõrra sagedamini raamatuid uususunditest. Nende jaoks on populaarsed feng shui raamatud ning Luule Viilma ja Anatoli Nekrassi teosed. Samasugune hoiak on ka usklikel ja koguduseliikmetel.

Mis puudutab inimese enesearengut toetavaid tegevusi, näiteks joogaga, vabastav hingamine, mediteerimine, reiki, sütel kõnd jms, siis oma usu esindajad tegelevad mainitud praktikatega mõnevõrra sagedamini. Kõige rohkem pühendutakse mediteerimisele.

Et pilt oleks täpsem, tuleb öelda, et tervelt 86 protsenti inimesi ei osale üheski eespool mainitud tegevuses. Aga tegelejate seas kohtab kõige sagedamini oma usu esindajaid.

Milleks üldse uskuda?

Religioon annab inimestele kindla maailmavaate, arusaamad sellest, milline on õige käitumisviis, ning pakub kindlustunnet elu kulgemise küsimustes. Iga religioon on aga üldjuhul seotud teatud kindlate reeglitega, ettekirjutustega, mida peab tingimata järgima.

Näib, et osa inimesi ei soovi olla lojaalsed institutsionaalsele religioonile. Maailm muutub kiiresti, kuid kirik ei tule nende muutustega kaasa. Kiriku retoorika näib osale inimestele vananenud ja nad ei pruugi soovida ennast siduda sellise arhailise nähtusega.

Selle üheks põhjuseks on kindlasti Nõukogude periood Eesti ajaloos, mil katkestati kiriku normaalne suhe inimestega.

Selle tühimiku, mille on jätnud institutsionaalne kirik, hõivab osa inimesi nn oma usuga. See oma usk on ei ole siiski väga kaugel kristlusest ega kristlikest kaanonitest – eelkõige on ühised mõned olulised eetilised põhimõtted, mis on ajale vastu pidanud.

See, kas inimesel on oma usk või mitte, määratleb erinevused teatud moraaliprintsiipides: mis on lubatud ja mis mitte. Suhtumised diferentseeruvad enim järgmistes valdkondades: eutanaasia, abielurikkumine, truudusetus, ebaseadusliku kauba müük ja vahendamine, samasooliste abielu ja samasooliste adopteerimisõigus.

Siit joonistuvad välja üldised suundumused, mille kohaselt need inimesed, kellel on oma usk, on liberaalsemad kui need, kellel oma usku ei ole. Viimased toetavad pigem seisukohta, et paljusid nimetatud tegevusi ei tohiks lubada.

Mis puudutab hoiakuid seisukohtade suhtes, mida esindavad erinevad religioonid või usuliikumised, siis erinev suhtumine nn oma usku neid ei määratle. Suurimad erinevused on küsimuses paradiisi ja põrgu olemasolu kohta – inimeste endi määratlemine selle alusel, kuivõrd nad eitavad religioone ning kuivõrd on neil oma usk, mõjutab vaid teatud moraaliküsimusi.

Hoopis pehmemalt mõjutab oma usk suhtumist väidetesse, mis seotud religioonide põhipostulaatidesse suhtumises teispoolsusesse, hinge, Jumalasse jms.

Kas nn oma usust kujuneb üks Eesti kui sekulaarse ühiskonna väljund? Kas see tähendab, et loobutakse elamast rangelt pühakirja järgi ja järgimast usulisi kaanoneid, neid samal ajal siiski omamoodi tunnistades? Kas see tähendab mõningal määral, kuid siiski mitte täielikult emantsipeerumist religioonist või kirikust?

Võib-olla on see nn mugavususk. Soov olla seotud teatud abstraktsete tundmustega võimalikust mittemateriaalsest maailmast. Võib-olla on nende inimeste usk nagu indulgents juhtumiks, kui tuleb teispoolsuses aru anda oma elust materiaalses maailmas.

Inimeste oma usk on segu erinevatest praktikatest, uskumustest, otsingutest, mida tänapäeva maailm pakub. Oma usk ei ole kuidagi üheselt defineeritav. Seda otsivad paljud inimesed, ka need, kes on end sidunud mõne kogudusega või kes peavad end ateistiks.

See on loomupärane otsinguprotsess, mille käigus kujuneb igal inimesel oma usk, mis ei lange kokku teiste inimeste omadega. See on tolerantne mittemateriaalne maailm.