Aastad õpetavad mängima nende kaartidega, mida elu kätte jagab. Eesti Kultuuri Koja eelkoosolekule 15. jaanuaril läinuksin heameelega, kuid polnud siis kodumaal.
Berk Vaher: kelle kultuuri koda?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaagides arutelude kokkuvõtteid, mõõtes lootusi ja kahtlusi ning lugedes uljaid pressiteateid koja peatsest pärisasutamisest tundsin: aga kui jätkaks seda eemaltvaatamist? Kui suhestuks algatusega esiti eemalt, meedia vahendusel? Püüaks samastuda nendega, keda see justkui ei hõlmaks, kes polnud kutsutud, keda pole peetud või kes pole ennast pidanud kultuuriinimeseks sõna kitsamas mõttes.
Kuivõrd õigustatud see «kitsam mõte» ongi? Inimene kuulubki loomuldasa kultuuri, iga inimene on paratamatult kultuuriinimene. Ka labaseim netitont võlgneb kirjaoskuse oma kultuurile; võlgneb tänu sellegi eest, et ei rühma kupja nuudi all mõisarehes, vaid võib keset tööpäeva end arvutis välja elada (ses maailmas on see ikkagi tohutu luksus). Kui tänu kipub ununema, on kahtlemata vaja meeldetuletajaid.
Kuid kõiki kunstidest võõrandujaid ei saa pidada tölplasteks; skepsis ei piirdu vaid netitontidega. Selle süvenemises on vist kummati oma osa ka «päris» kultuuriinimeste ja «nende ülejäänute» eristamisel ning on oht, et Eesti Kultuuri Koda rõhutab seda vahet. Kui ikka üks algatajaist käsitab koda «löögirusikana», tekib küsimus – kellele siis vastu hambaid antakse? Millist vaimu sellise retoorikaga levitada loodetakse?
Mõistagi ei saa ma päriselt kõrvaltvaatajaks kehastuda, olles ise tolles «kitsamas» kultuuris nii huvidelt kui ametilt kõrvuni sees. Nii mõistan ka nördimust hüvedest ja jõukanalitest kõrvalejäämise pärast, kultuurivaldkonna poliitilise «kergekaalulisuse» pärast. Eks jõuetustunne tekitagi pueriilset iha «ühtse löögirusika» järele; ent enese eest seista on võimalik ju ka ... kultuursemal viisil.
Kummaline on lugeda mõne «kodalase» messiaanlikke hõiskeid, nagu oleks sündinud midagi seniolematut; nagu polnuks kultuuriinimestel seni mingit valdkonnaülest aruteluruumi poliitika mõjutamiseks. See lihtsalt ei vasta tõele. Loomeliitude ümarlauad on koos käinud mitme kultuuriministri juures, ka paljukirutud Palmaru ja Jänese juures.
Ehk on need kujunenud liialt formaalseiks, ehk takerdunud möödarääkimistesse ning umbusku ministri erakonnas ja valitsuses ning nõnda pole nende mõju olnud kuigi rahuldav. Kuid võimalus on olnud, on mõne tulemusenigi jõutud. Ning kui tulemused on olnud kasinad, siis miks ometi? Kas aktivistid on seni tõepoolest teinud kõik endast sõltuva, veennud ja lobistanud, tõstnud aina esile soikunud teemasid ja algatanud kokkusaamisi ametkondliku loiduse kiuste?
Küllap on senine töö avalikkusele liiga nõrgalt kostnud. Nii on aktivistidest jäänud mulje kui vähesuutlikest – kaalukamaid muutusi läbi suruda ei suuda, uudiskünnist ei ületa, valdkonna mainet ei paranda. Mõne väikese võidu peale on küsitud: aga kus on tänane «40 kiri» või loomeliitude pleenum? Ons enam alles kultuuri eest seisjaid, kes tekitaksid ühiskonnas suuri muutusi, mitte ei tegeleks väikekodanliku kosmeetikaga?
Nõnda on mõistetav, et Eesti Kultuuri Koda nii suure aplombiga kokku kutsuti; ajakirjandus ju armastab uut, suurt ja häälekat. Seejuures ei saa jääda märkamata, kui täpselt ajastati end riigikogu valimiste ette ning kui mitu riigikokku pürgijat on koja eestkõnelejate seas.
Mõne vaatleja võtab see sapiseks. Aga hea ju ongi, et need pürgijad seal on! Mis mõtet oleks mängida mingit paradiisiparlamenti, kust teised eluvaldkonnad on turvaliselt pagendatud? Kojal ongi vaja inimesi reaalselt riigi elukäiku kujundavatesse organitesse, nii et ma küll loodan, et mõnigi kandidaat sai selle algatuse raames oma usalduskrediiti piisavalt kasvatada.
Mitme erakonna esindajate, nagu ka parteitute kaasatus sisendab usku, et kultuurikoda ei rauge pärast valimisi; kui ka koalitsiooni pääsenud muganduvad, siis opositsionäärid tuletavad ühist algatust meelde. Kui muganduvad kõik äravalitud, «kiusaksid» neid väljajääjad.
Ainult et ... selline usk peaks ju olema parlamendi ja valitsuse toimimisse üleüldse, kogu demokraatliku rahvusriigi toimimisse, ka ilma sellise kojata. Kui seda usku on seni olnud napilt, kuidas kultuurikoda oma tulevaste võimusiiretega jaksab seda taastada?
Küllap on ikka nii, et kes seni on kultuuripoliitika (ning üldse poliitika) vastu elavat huvi tundnud ja osalenud selle kujundamises, teeb seda ka edaspidi; kelle huvi ega tegevust seni pole näha olnud, ei muutu ka uue liikumise hiilguses muruhiirest lõukoeraks.
Mis omakorda ei tähenda, nagu poliitiline muruhiir ei võiks loojana osutuda lõukoeraks. Eesti Kultuuri Koja keskne ülesanne on ikkagi teadvustada, et kultuuri väärtuse peab määrama looming, selle inimlik sõnum, mitte organisatoorne võimekus.
Ent seni on jäänud mulje, et praegu on keskmes formaalsused. See on viga. Avalikkusele on vaja selgeid sisulisi sõnumeid; kes küll ootab ja vajab teateid sellest, mis alustel uude kotta liikmeid võetakse, kuidas liikmemaksu kogutakse, milliseid toimkondi moodustatakse? Kes sellest tuge ja julgustust saab, keda see kultuuri juurde tagasi toob või ennast loojana väärtustama paneb? Vägisi meenub Krõlovi valm loomade kvartetist...
Mu kriitika võib tunduda kiuslikuna, isegi kahjulikuna. Ma ei taha mingil juhul asuda nende poolele, kes «maksumaksja» positsioonilt mõnitavad ERMi ja Kumu, solvavad loomeinimesi, kelle loominguga nad pole üritanudki tutvuda. Ma ei õigusta tänamatut tölplust. Kuid ma tajun, et lahmijaist rohkem on neid, kel on siiras kultuurihuvi, kuid kes on ometi meie kultuuriinimestes kahtlema löönud.
Nad ootavad konkreetseid vastuseid küsimustele – mille eest te meilt au ja lugupidamist taotlete? Kuidas teie looming meie elujärge parandab? Kuidas see maandab ülemääraseid pingeid, ent aitab ka jagu saada minnalaskmistundest ja loiust leppimisest ebaõiglusega? Mis mõtet on kuuluda eesti kultuuri, mis on selle kultuuri koht maailmas? Me oleme valmis tunnustama teie eristaatust, aga millega te seda väärite?
Mulle tundub, et nende vastuste selge sõnastamine ja edastamine on unarusse jäänud. Avalikkuse ette on toodud hulk uide ja ihasid, indu ja ilukõnet... Aga mis siis on see suur sündinud või sündimata looming, mis lubab igal koja liikmel julgelt skeptikuile kuulutada: jah, siin on midagi, milleta te ei saa elada, milleta teie elu oleks vaesem ja teie lastest kasvaksid kehvemad inimesed?
Rein Raud vannutab õigesti rajama Eesti Kultuuri Koda püsiväärtusele, mitte kampaaniale – leidma paar-kolm põhiteemat, mille eest seista. Mulle on väga sümpaatne Jan Kausi taotlus, et koda keskenduks kultuuri ja haridussüsteemi suhete tihendamisele, aidates ellu kutsuda programme, mille raames loojad läheksid ka koolidesse õpetama. Selleks on palju selgitustööd vaja – tean loojaid, kes koolisaatmise peale põlglikult purtsatavad, ja küllap on neid õpetajaidki, kes loojais konkurente näevad.
Ent vaid nii on võimalik levitada sõna nende seas, kes pole eesti kultuurist veel pahatahtlikult võõrandunud, vaid on lihtsalt teadmatuses; nii on võimalik tõestada, et koda pole eksklusiivne staatuseklubi, vaid teadvustab meid kõiki kultuurrahvana; nii on võimalik laiendada kodust kandepinda, millest sõltub nii loomingu vääriline tasustamine kui kultuuriekspordi arendamine.
On ka äärmiselt oluline, et Eesti Kultuuri Koda sisendaks oma liikmetesse ametiau, loojaväärikust. Selleks ei ole mõtet toimkonda kokku kutsuda, piisab huvist, aususest ja nõudlikkusest üksteise loomingu suhtes. Olen näinud, et liikmepilet ja liikmemaks ei tee kellestki suurt loojat; pigem võib loomeliitu kuuluja end hakata mugavalt tundma ja tootma teoseid vormitäiteks, ilma et need kellessegi jäävamat jälge jätaksid. See vaid süvendab avalikku umbusku kultuuriinimeste suhtes.
Võib-olla sai mu jutt liiga terav. Tegelikult loodan uuest kojast palju. Olen aga näinud mõnegi hurraaoptimismiga kokku kutsutud liikumise kuhtumist; kuidagi ei tahaks, et kultuurikoda sumbuks kõrkusse ja eneseimetlusse, raha ja toolide jagamisse. Sestap soovin kojale (seni) eemal seisjate poolt – nõudlikku usaldust.