/nginx/o/2016/12/08/6155897t1h0009.jpg)
Rohkem kui kolm aastat on möödunud meeleavaldustest, mille tulemusel löödi minema president ning sai alguse sõjaline konflikt, kuid Ukraina riik püsib endiselt lõhestatuna. Ja riigi idaosas tegutsevad endiselt Venemaa toetatavad separatistid, kirjutab Yorki ülikooli professor Nina Caspersen.
Tänavuse aasta jooksul on üritatud seda konflikti lahendada uue kokkuleppega Ukraina, Venemaa, Saksamaa ja Prantsusmaa vahel – plaani nimeks on Minsk II.
Minsk II pole püsiv lahendus, pigem šabloon. See põhiliselt tähendab osalist sõltumatust aladele, mis on praegu separatistide kontrolli all – nn Donetski ja Luganski Rahvavabariigid. Sellist lahendust on ka varem katsetatud separatistidega seotud konfliktide lahendamise puhul, aga selles on ka mõned augud, mida rahvusvahelised vahendajad peavad vältima, et jõuda kestva lahenduseni.
Donetski ja Luganski separatistidele territoriaalse autonoomia andmine võib olenevalt tingimustest tähendada pisut suurema kontrolli andmist administratiivsete otsuste tegemisel, kuni uue riigi loomiseni teise riigi sees.
See tundub hea strateegia, et konflikt lõpetada. Separatistidele osalise autonoomia andmine ei nõua tavaliselt riigijuhtimises suuri reforme. See tähendab tunnistada vähemuste õigusi ja hirme ning ei too kaasa ohtu riigi territoriaalsele ühtsusele.
Kõik ei lähe aga alati plaanipäraselt. Oma rahulepingute analüüsides, mis on pärit külma sõja lõpust, olen leidnud mitu tõsist probleemi.
Lubadused, lubadused
Keskvalitsused, mis separatistidele autonoomiat lubavad, pole väga head sõnapidajad. Põhjuseks on tihti siseopositsioon. Kriitikud nimetavad lahendust vägivaldse separatismi tunnustamiseks ja riigi lõhestamiseks.
Sarnane olukord tekkis ka Minsk II-ga. Kiievis muretsetakse, et Donetskile ja Luganskile autonoomia andmine tähendab, et nad löövad riigist lahku või ei allu enam Kiievile. Paljud ei taha ka separatistide alasid toetada ja nende juhte legitimiseerida.
Teine levinud probleem on, nagu Kissinger seda nimetas, «konstruktiivne kahemõttelisus», mis tähendab meelega kahemõttelise sõnastuse kasutamist, et tulevastel läbirääkimistel oleks rohkem ruumi oma huvisid läbi suruda. See võib aidata jõuda kokkuleppeni, aga võib tekitada ka probleeme, kui pooled ei nõustu sellega, milline võim autonoomsetel piirkondadel on.
Murtud lubadused põhjustavad vimma, mis omakorda võib viia uue vägivallani. Kui vägivald jälle pead tõstab, võib see levida regioonist kaugemale ja õõnestada kogu rahulepingu legitiimsust. Sellised probleemid tekkisid näiteks Filipiinidel Mindanao piirkonnas ja ka Palestiinas.
Inimõigusi ei tohi unustada
Enamik rahuprotsesse on väga peened, need hõlmavad tavaliselt osalisi, kellel on võim leping murda ja suruda nõrgemad välja.
Peenete läbirääkimistega kaasnevad peened rahulepingud. Õigus antakse domineerivale vähemusele nõrgemate rühmade arvelt, nende hulgas kõik, kes on piirkonnas võimutseva sõjalise liikumise vastu. Separatistide juhid võivad öelda, et on oma kogukonna tõelised esindajad, kuid neid väiteid toetab tihti vägivald, mitte õigusjärgsus.
Kui lepingus puuduvad konkreetsed punktid inimõigustest, võivad vähemused autonoomsetes piirkondades tunda end teisejärguliste kodanikena. See põhjustaks ebastabiilsust. Samuti võivad relvastatud jõud klammerduda võimu külge.
Ükski neist probleemidest pole vältimatu. Ükski rahuleping pole ideaalne ja Minsk II pole seda kindlasti. Olemas on aga võimalus seda parandada, kui läbirääkijad mõistavad potentsiaalseid ohte.
Artikkel ilmus esimest korda veebiväljaandes The Conversation