/nginx/o/2016/11/20/6090711t1h5d71.jpg)
Eesti võiks arengus valida eetilisema tee ning jätta loomatsirkused ja karusloomafarmid minevikku, kirjutab Noorte Sotsiaaldemokraatide volikogu liige Ivar Juhkam.
Ivar Juhkam: loomatsirkustel ja karusloomafarmidel pole Eestis kohta (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti Eestis esinenud Läti tsirkus Zoo Imperium kasutas oma etenduses pesukarusid, ninakarusid ja kährikuid, keda looduskaitseseadus keelab Eestisse tuua. Tsirkuseloomad on tihti illegaalselt vabadusest püütud, nende seas on invasiivseid võõrliike. Karusloomade pojad eraldatakse pärast sündi kiiresti emast. Aretuse tulemusena kasvab neile poole aastaga oma kasvu kohta ebaloomulikult suur karvkate, lühikese eluaasta lõpuks tapetakse nad enamasti kas elektrilöögiga või gaasitatakse surnuks. Jõhker loomade ärakasutamine meelelahutuse ja uhkeldamise eesmärgil tuleb keelustada.
Euroopa väärtused ja loomade ärakasutamine ei ühti
23 riiki maailmas on võtnud vastu täieliku üleriigilise metsloomade tsirkustes kasutamise keelu. Euroopa Veterinaaride Föderatsioon (kuhu kuulub ka Eesti Loomaarstide Ühing) soovib keelustada metsloomade kasutamise rändtsirkustes. Tartus ja Pärnus viis rahva pahameel selleni, et mõlema linna meerid otsustasid tulevikus loomatsirkusi enam mitte linna lubada.
Samuti mõjutab loomade kasutamine tsirkustes laste väärtushinnanguid – lastepsühholoogid on seisukohal, et tsirkuseloomade etteastete nägemine loob lastele vale kujutluspildi ning jätab neile mulje, et loomade üle domineerimine ja nende väärkohtlemine on loomulik.
Lisaks loomatsirkustele tuleks minevikku jätta ka karusloomafarmid. Küsimus on, kas traditsioonide ja ettevõtlusvabaduse huvides tasub tolereerida Eestis majandusharu, mis põhjustab suurele hulgale loomadele kannatusi ning mille ainus eesmärk on rahuldada mõningate inimeste veidrat arusaama, mille kohaselt näitavat eluaeg puuris istunud ning anaalse elektrišokiga tapetud rebase või gaasikambrisse saadetud naaritsa naha kandmine ilu ja jõukust.
Karusloomad peavad elama väikestes puurides, kus neil on võimalik liikuda kõigest paar sammu ja mille traatpõrandad põhjustavad tihti vigastusi, rebastel näiteks käppade väärarenguid. Ebaloomulikud elutingimused põhjustavad neile stressi, vigastusi ja kannatusi.
Karusloomakasvatus on praeguseks eetilistel põhjustel keelatud juba mitmes Euroopa Liidu riigis, näiteks Austrias, Horvaatias, Sloveenias, Bulgaarias, Taanis, Rootsis ja Itaalias, aga ka mujal, näiteks Šveitsis ja Uus-Meremaal. Sarnaseid seadusi kaalutakse ka paljudes teistes riikides.
Karusloomakasvatuse mõju majandusele on väike, lisaks saastab see keskkonda. Karusloomafarmide keelustamist toetab üldsus pea kõigis Euroopa riikides. Eestis jagas sama arvamust TNS Emori uuringu kohaselt 2014. aastal 58 protsenti vastanutest ja üle 10 000 inimese allkirjastas ka samasisulise petitsiooni.
Peame loomi ja loodust hoidma ja austama
Praegu seisab Eesti ühiskond teelahkmel. Kas valida eetika ning keelata enamiku Põhjamaade ja teiste Euroopa riikide eeskujul loomade ekspluateerimine ja väärkohtlemine edevuse ja meelelahutuse nimel? Või seista edasi kinni postsovetlikus mentaliteedis, et inimene on looduse kroon, kes määratud oma suva järgi ekspluateerima loomi ja loodust majandusliku kasu nimel?
Vanemad, kes tahavad lapsele tõepoolest metsloomi tutvustada, võiksid näidata neile loomi loomaaias. Või veel parem, kuna ka loomaaed ei suuda loomadele pakkuda päriselt loomuomaseid tingimusi, vaadata koos lastega mõnda head loodusfilmi vabadest loomadest looduses.
Eesti taasiseseisvumine ning teekond idablokist Euroopasse algas fosforiidisõjaga, kui rahvas astus välja Eesti looduse kaitseks. Miks ei võiks meie kodumaa olla ka tulevikus suunanäitajaks loodus- ja loomakaitse valdkonnas?