Ivan Makarov

FOTO: Erik Prozes

Integratsioon on asi, millele paljud eestimaalased on löönud käega: me saame läbi, elame ja töötame koos, kuhu me pääseme. Aga see annab tööd ja leiba juba aastaid: erisaated, väljaanded, konverentsid, uuringud, komandeeringud, fondid, rahastamine ja autasud, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Integratsioon on nagu heade sotsiaalsete töökohtade võrgustik, kus palk ei sõltu tulemusest. Ja kui seda tööd teeks liiga hästi, saaks teine otsa.                               

Tallinnas toimuski järjekordne sellealane konverents «Lõimumise väljakutsed radikaliseeruvas maailmas», mille avas kultuuriminister Indrek Saar. «Avalik ja laiapõhjaline arutelu lõimumise teemadel võimaldab meil leida valdkonna edendamiseks uusi ideid,» ütles ta. Ja ideid tuli – eriti uuega esines Kanada Queensi ülikooli emeriitprofessor John W. Berry, kes arvas, et vene keel võiks Eestis riigikeeleks saada ja eestlased tudeerigu seda hoolsamini. Berry enda ideeküllaseid töid tudeeritakse väidetavasti Tallinna, Tartu ja Narva kõrgkoolides.  

Sotsioloog Raivo Vetik esitles Eesti-Norra projekti Determinants of Inclusive Migrant Acculturation (DIMA). Eestis küsitleti 500 eestlast ja 500 venelast ning selgus, et kui 72 protsenti eestlasi arvab, et ainult nendel on õigus (self-righteous), ülejäänud aga võtavad ka teisi kuulda (self-critical), siis venelased on 100 protsenti self-righteous'id ehk suletud dialoogi ja teise kogukonna väärtuste jaoks. Siinkirjutaja oli seni paremal arvamusel nii endast kui ka näiteks Jevgeni Ossinovskist või Tanja Mihhailovast. Kuid pole midagi parata – sotsioloogia on oma sõna öelnud.

Eestis elab küll üle 200 rahvuse, kuid sotsioloogid surusid kõik nad jälle ühte keelelisse kasti ja panid peale sildi «venelased» ning mängisid eestlaste vastu välja. See oleks nagu sotsioloogiline sundvenestamine.

Raivo Vetik näeb esitletud tulemuses tõsist signaali: venelased Eestis tunnevad, et neid on nurka aetud. See rabav kujund läks kohe meedia pealkirjadesse, sest nurka surutud loom ründab. Üks selline pealkiri lõhub integratsiooni rohkem kui väljakutäis plakatitega natsionaliste, kuid sotsioloog arvab, et hoopis meie kodakondsuspoliitika lõhestab ühiskonda. Tuuakse eeskujuks Kanada, kus erakonnad võitlevad migrantide häälte eest, Eestis aga olevat probleemiks ebavõrdsust toetavad riigiasutused ja seadused. Heakene küll – aga sama loogika järgi on ju ka ülalmainitud 72 protsenti eestlasi samamoodi diskrimineeritud ja nurka aetud. Ja kuhu siis jäid vastavad pealkirjad?

Nende sotsioloogiliste õudushallutsinatsioonide kohaselt on 100 protsenti Eestis elavaid venelasi läbinisti šovinistid ja süüdi on selles Eesti riik. Aga kas siis inimeste hoiaku kujunemises ei mängigi mitte mingit rolli Kremli pöörane propaganda? Mis väidab, et venelastel ongi kõikjal ainuõigus, ja president Putin isiklikult näitab, et Venemaa ei lõppegi seal, kus on tema piirid. Sotsioloogid ise väidavad, et Eesti venekeelne elanikkond vaatabki põhiliselt Venemaa kanaleid.

Võrdlus Kanadaga

Võrdlus Kanadaga on pigem spekulatiivne kui teaduslik: see oleks niivõrd-kuivõrd sünnis juhul, kui Eesti-suurune Kanada piirneks USA asemel Venemaa-suuruse agressiivse Prantsusmaaga diktaator Gerard Xavier Marcel Depardieuga eesotsas. Pealekauba on Kanada põlisrahvad – atabaskid, irokeesid jpt indiaanlased, ka inuitid – praktiliselt välja surnud, eestlased Eestis aga veel  mitte (sorry, Yana Toom).

Loomulikult pälvis DIMA uuring elavat tähelepanu just «Vene maailma» meediaruumis, nii et on end igati õigustanud. Ja nagu kirssi tordil, näitas Raivo Vetik esitlusel kahe kaitseministri fotot: heleda olemisega eestlast Hannes Hansot ja tema tumedanahalist Kanada kolleeg Harjit Singh Sajjani, turban peas.

Sotsioloog selgitas, et pildil näeme reaalseid tegusid integratsiooni alal, nii et Eesti peaks sellest eeskuju võtma. Kui teadlane tegi sellega integratsiooninalja ETVs näidatava nauditava Norra sarja «Lilyhammer» vaimus, siis see tal ka õnnestus. Kui aga mõtles seda tõsiselt, siis see võib mõjuda ka rassistliku üleskutsena: et parem oleks, kui valgenahalise asemel oleks tumedanahaline inimene.

Tegelikult me ju ei tea, mida arvavad näiteks Kanada hindud sellest, et kaitseministriks sai sikh, sest Indira Gandhi mõrvamine ja sellele järgnenud tapatalgud olid kohutavad. Ja ka Kanada moslemid võivad tunda end puudutatuna, kuna Sajjan on olnud kolmel sõjalisel missioonil Afganistanis. Kindlasti tehti jälle mõnele vähemusele liiga.

Aga see kujund – et kui Eesti ministril turban peas, siis saabubki integratsioon – meenutab kangesti üht nõukogudeaegset anekdooti. Brežnev selgitab kolhoosnikule Kremli kõrval, millal saabub kommunism: «Näe, siin on minu auto, ja kui sinu auto ka seisab selle kõrval, siis ongi kommunism.» Kolhoosnik naaseb kodukülasse ja valgustab oma eite: «Näe, seal voodi juures seisavad sinu viisud. Ja kui nende kõrval on veel ka  Brežnevi viisud, siis ongi kommunism.»

See kõik oleks äärmiselt lõbus, kui meile ei pakutaks täna musta huumorit tõe pähe. Tuleb välja, et härra Maurus oli tark ja ettenägelik mees, kui sotsioloogiat oma majja ei tahtnud.


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LP-d ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja «Nädal» ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.