Hanna-Kaisa Lepik

FOTO: Eero Vabamägi

Populismist räägitakse palju, kuid mis selle põhiidee tegelikult on? Üldiselt peetakse populismiks lihtrahva toetuse kaudu eliidile vastandumist, milles ei ole otseselt midagi halba, kuid tihti avaldub populism radikaalses vormis ning läheb vastuollu demokraatlike väärtustega nagu sallivus ja inimõigused. Parempopulismi põhilised loosungid Euroopas on euroskeptilisus ning immigratsioonivastasus, kirjutab rahvusvaheliste suhete magistrant Hanna-Kaisa Lepik.

Holland

Tugevalt euroskeptilise ja anti-islamistliku ideoloogiaga Hollandi Vabaduspartei liider Geert Wilders on võib-olla tuntuim nägu Euroopa paremäärmusluse maastikul pärast Marine Le Peni. Praegu on ta tähelepanu püüdmas enda üle käiva järjekordse kohtuasjaga, kus teda süüdistatakse vihakõnes. Wilders seevastu näeb kohtuasjas ohtu Hollandi sõnavabadusele. Samas on see häälekas sõnavabaduse kaitsja kutsunud üles keelama koraani.

Viimaste arvamusküsitluste järgi võidaks Hollandi Vabaduspartei valimised, kui need toimuksid täna. Muidugi nägime viimaste USA valimiste puhul, et arvamusküsitlused üksi ei tähenda veel midagi. Kuigi Geert Wilders on ise öelnud, et temast võib 2017. aasta valimiste tulemusel saada järgmine peaminister, on see rohkem kui ebatõenäoline, sest kõik teised parteid on välistanud koostöö Vabadusparteiga, mis sel juhul vajaks parlamendis absoluutset häälteenamust.

Prantsusmaa

Prantsusmaa saab endale suure tõenäosusega vägagi parempoolse presidendi Francois Filloni näol. Tema suurimaks konkurendiks peetakse Marine Le Peni, kelle potentsiaalsest võidust on viimasel ajal palju räägitud, kuid võib-olla natuke liialdatult.

Nimelt toimuvad Prantsusmaa presidendivalimised kahes voorus. Esimeses voorus võivad osaleda kõik, kellel õnnestunud koguda 500 allkirja valitud esindajatelt, näiteks linnapeadelt. Selles voorus on paremäärmusliku Front Nationali esindajal Marine Le Penil tõepoolest suur šanss esikoht võtta, kuid pärast esimest vooru liiguvad kaks enim hääli saanud kandidaati järgmisse vooru, kus tõenäoliselt koonduvad erinevate kandidaatide toetajad ühtselt Le Peni vastaskandidaadi selja taha. Samas, kui aasta 2016 on andnud meile Trumpi ja Brexiti, siis ei oleks võib-olla isegi üllatus, kui 2017. aastal Prantsusmaa endale parempopulistist presidendi saaks.

Suurbritannia

Parempopulistid on võitmas töölisklassi poolehoidu, kes on varem pigem vasakpoolse ideoloogia toetajad olnud. Suurbritannia paremäärmuslust esindava UKIPi uueks liidriks valitud Paul Nuttal teatas näiteks, et plaanib üle võtta Tööpartei valijad, mis on kohati irooniline, sest UKIPi madalate maksudega liberaalne majanduspoliitika on just see, mille vastu töölised oma partei kunagi asutasid.

Poseerides pubides, käes pindine õlleklaas, on UKIPi liidrid end osavalt suutnud samastada oma potentsiaalsete valijatega, kelle jaoks eralennukites šampanjat joovad tipp-poliitikud on pigem võõrastav nähtus. UKIP üritab kasutada sama poliitilist keelt, mida leiboristid, et näidata end lähedasemana lihtinimestele. Midagi sarnast sellega, millega Donald Trump suurepäraselt toime tuli, suutes valijatele esitada rahvamehelikult lihtsa ja loogilise sõnumi.

Paremäärmuslaste edu

Parempopulismi võib leida Euroopas mujalgi, näiteks Jobbik Ungaris, mis oma 2014. aasta 20-protsendilise häältesaagiga valimistel kolmanda koha saavutas. Sama aasta valimistel tõusid riigi kolmandaks parteiks ka Rootsi Demokraadid oma immigratsioonivastase platvormiga. Isegi Saksamaal, kus paremäärmuslusse on alati suure ettevaatusega suhtutud, on vähem kui neli aastat tagasi asutatud partei Alternative für Deutchland lähedal oma esimestele parlamendikohtadele.

Samas ei ole paremäärmuslus Euroopas midagi uut. Kuigi Euroopa 2015. aasta pagulaskriis on paremäärmuslased ehk jälle rohkem päevakorda toonud, on populismi kasvust juba mõnda aega juttu olnud. Immigratsiooniküsimused on Lääne-Euroopas juba ammu peavalu põhjustanud. Multikultuurne Euroopa sattus kriitikatule alla ka näiteks pärast 2004. aasta rongiplahvatusi Madridis ning 2005. aasta enesetapurünnakuid Londonis.

Juba 1999. aastal sai Austria parempopulismi esindav Vabaduspartei märkimisväärse 27-protsendilise valimistulemuse, mille tulemusel jõudsid nad ka valitsuse moodustamiseni. Kuigi nende populaarsus tugevalt langes, pääsesid nad valitsusse ka pärast 2002. aasta valimisi.

Kuigi presidendil on Austrias vaid esinduslik roll, oli Euroopa Liit tänavu kevadel vägagi lähedal oma esimesele parempopulistist presidendile. Austria Vabaduspartei kandidaadil jäi võidust puudu kõigest 30 000 häält, mistõttu korraldati detsembris uued valimised, mille Vabaduspartei kandidaat nüüd üsna selgelt kaotas. Niisiis võib Austria näitel öelda, et paremäärmusliku partei pääsemine valitsusse ei olekski niivõrd erakordne nähtus ning kui neil täielikku enamust ei ole, siis puudub neil võim riigipoliitikat kardinaalselt muuta.

Lõuna-Euroopas seevastu võib näha trende vastupidise äärmuse suunas. Vasakpopulismi näited on Podemos Hispaanias ja Syriza Kreekas. Sealsete vasakparteide edu taga võib näha eelkõige 2008. aasta majanduskriisi, mille mõjud olid mõlemas riigis eriti rängad.

Paremäärmusluse edu on üsna selgesti põhjendatav fenomen, kuid konkreetset lahendust sellele pakkuda on raskem. Kindlasti avaldavad nad mõju praegustele peavoolu parteidele pööramaks tähelepanu ühiskonna valupunktidele. Prantsusmaa vabariiklased on näiteks võtnud üsna tugeva seisukoha immigratsiooniteemal, mistõttu on nad võimelised napsama hääli oma radikaalsemalt konkurendilt Front Nationalilt.

Peavooluparteid

Euroopa peavoolu parteidele on ette heidetud, et nad pöörlevad liialt ümber tsentri. Ühelt poolt võib ju vaadata positiivselt koalitsioone, kus saavutatud koostöö eri poolte näiteks sotsiaaldemokraatide ja konservatiivide vahel, kuid teisalt aga jääb selgusetuks, millist ideoloogiat sellised koalitsioonid siis tegelikult esindavad.

Üks näide võib olla Angela Merkeli juhitud Kristlike Demokraatide Liit, mis on oma vabameelse immigratsioonipoliitikaga mõnevõrra taganenud traditsioonilistest konservatiivide seisukohtadest. Kuigi nii mõnedki Merkeli liberaalsed sammud on Saksamaal populaarsed, võivad partei konservatiivsemad poolehoidjad end hüljatuna tunda ning pöörduda radikaalsema parempoolsuse poole.

Mis on lahendus?

Ma arvan, et see on positiivne, kui poliitilisse diskussiooni on kaasatud eri ideoloogiate esindajad. Isegi kui lõviosa ühiskonnast parem- või vasakäärmuslust ei toeta, annavad need parteid hääle inimestele, kes hetkeolukorraga rahul ei ole.

Peavooluparteide eesmärk ei peaks olema niivõrd nende äärmusliikumiste vastu võitlemine, vaid pigem nende esiletoodud probleemidega tegelemine. Võib-olla just suudab Euroopas leviv populismivool motiveerida praeguseid peavoolu parteisid end mingil määral reformima, et kogu sellest heitlusest lõpuks tugevamana välja tulla.

Süüdistada parempopuliste rassismis, ksenofoobias ja viha õhutamises ei ole lahendus, sest selline lähenemine solvab ka nende populistlike parteide toetajaid, mis teeb peavoolu erakondadele veel raskemaks valijate tagasimeelitamise mõõdukamasse leeri. Immigratsioonivastasus ei tähenda alati rassismi, vaid pigem hirmu võõra kultuuriruumi mõjudest euroopalikele tavadele.