Viimastel päevadel on palju kirjutatud uue koalitsiooni plaanist muuta kardinaalselt Eesti alkoholipoliitikat. Kuigi ma ei jaga sotsiaaldemokraatide paljusid maailmavaatelisi seisukohti, julgen avaldada tunnustust minister Jevgeni Ossinovskile just sellele teemale otsusekindlalt lähenemise eest.
Olemata ekspert, ei oska ma hinnata, kas alkoholi liig- ja kuritarvitamise vastu saab tingimata aktsiiside tõstmisega ja reklaami piiramisega, kuid see, et meie noorsugu joob liiga palju ning alkohol on neile liiga kergesti kättesaadav, tekitab muret küll. Kindlasti on valitsuse võimuses muuta mitmeid seadusesätteid nõnda, et alkohol ei oleks enam kiusatusi tekitavalt käeulatuses ükskõik kellele, olgu noortele või vanadele.
Kui sellised meetmed on olemas ja need saab võtta kasutusele nii, et rahvas ei tunne, nagu oleks tema oma otsustusküpsuses kaheldud, toetan seda. Usaldan siinjuures teemaga tegelevate ekspertide pädevust ja mõistlikku meelt.
Kahtlemata ei ole piirangud alkoholiga seotud ettevõtjatele meeltmööda. Siiski usun neidki mõistvat, et alkoholi puhul on alati küsimuse all õige tasakaalu leidmine. See puudutab nii tootmist, reklaamimist, müümist, ostmist kui ka tarbimist. Mul on hea meel tunda mõnda selle ettevõtlusharuga seotud ettevõtjat, kes otsivad pidevalt õiget tasakaalu, mõistes, et selles valdkonnas peab moraalne mõõde jääma alati domineerima materiaalse üle.
Ajastul, mil rahvatervist toetava keskkonna ja tingimuste loomisele pööratakse suurt tähelepanu, propageerides ökotooteid, tervisesporti, keskkonnahoidu ja üldist tervislikku elulaadi, on karskusidee leidnud minu hinnangul liiga vähe toetajaid ja veel vähem eestkõnelejaid. Veel ei ole käes hetk, kus alkoholi tarvitamisest täielikku loobumist ja täiskarskust peetaks ideaaliks, mille poole püüelda ja mida eeskujuks tuua.