Uueks normaalsuseks ei pea saama mitte viinakultuuri asendumine õlle- või veinikultuuriga, vaid hoopis teadlikult ja teadvustatult piiratud alkoholi tarbimise kultuur, kirjutab EELK peapiiskop Urmas Viilma, kutsudes kultuuri- ja ühiskonnategelasi, kes on teinud valiku karskuse kasuks, seda julgemini tunnistma ja eeskujuks tooma.
Viimastel päevadel on palju kirjutatud uue koalitsiooni plaanist muuta kardinaalselt Eesti alkoholipoliitikat. Kuigi ma ei jaga sotsiaaldemokraatide paljusid maailmavaatelisi seisukohti, julgen avaldada tunnustust minister Jevgeni Ossinovskile just sellele teemale otsusekindlalt lähenemise eest.
Olemata ekspert, ei oska ma hinnata, kas alkoholi liig- ja kuritarvitamise vastu saab tingimata aktsiiside tõstmisega ja reklaami piiramisega, kuid see, et meie noorsugu joob liiga palju ning alkohol on neile liiga kergesti kättesaadav, tekitab muret küll. Kindlasti on valitsuse võimuses muuta mitmeid seadusesätteid nõnda, et alkohol ei oleks enam kiusatusi tekitavalt käeulatuses ükskõik kellele, olgu noortele või vanadele.
Kui sellised meetmed on olemas ja need saab võtta kasutusele nii, et rahvas ei tunne, nagu oleks tema oma otsustusküpsuses kaheldud, toetan seda. Usaldan siinjuures teemaga tegelevate ekspertide pädevust ja mõistlikku meelt.
Kahtlemata ei ole piirangud alkoholiga seotud ettevõtjatele meeltmööda. Siiski usun neidki mõistvat, et alkoholi puhul on alati küsimuse all õige tasakaalu leidmine. See puudutab nii tootmist, reklaamimist, müümist, ostmist kui ka tarbimist. Mul on hea meel tunda mõnda selle ettevõtlusharuga seotud ettevõtjat, kes otsivad pidevalt õiget tasakaalu, mõistes, et selles valdkonnas peab moraalne mõõde jääma alati domineerima materiaalse üle.
Ajastul, mil rahvatervist toetava keskkonna ja tingimuste loomisele pööratakse suurt tähelepanu, propageerides ökotooteid, tervisesporti, keskkonnahoidu ja üldist tervislikku elulaadi, on karskusidee leidnud minu hinnangul liiga vähe toetajaid ja veel vähem eestkõnelejaid. Veel ei ole käes hetk, kus alkoholi tarvitamisest täielikku loobumist ja täiskarskust peetaks ideaaliks, mille poole püüelda ja mida eeskujuks tuua.
Pigem pole endiselt harv see, kui alkoholist loobunutesse suhtutakse kui ekstreemse tee valinud veidrikesse. Sageli ei usuta, et see võib olla teadlik valik lihtsal põhjusel – inimene ei vaja tegelikult alkoholi! Pigem kahtlustatakse loobuja puhul sõltuvust ning sellest tingitud sunnitud ja piinavat karskust. Isegi kui see ongi nõnda, väärib see eeskuju. Neid, kes selle valiku on langetanud, tuleb senisest enam esile tõsta kui inimesi, kes on suutnud oma usu ja tahtejõuga, sageli mõttekaaslaste abiga oma alkoholismi kammitseda. Anonüümsete alkohoolikute rühmad kui mõttekaaslaste vennaskonnad väärivad selles kontekstis tunnustamist kõikjal, kus need tegutsevad. Tänan siinjuures kogudusi, kes pakuvad AA-rühmadele peavarju.
Alkoholipoliitika üle tekkinud arutelu juures on mind kõige enam häirinud, et küsimus on liiga kaldu aktsiiside-hindade-maksude-kasumi-kahjumi poole. Väga harva kõlab lihtsaid üleskutseid alkoholi tarvitamise üleüldise vähendamise või sellest loobumise kasuks. Jaanipäeva paiku on kampaaniaid, mis on suunatud joomise või vähemalt joobnuna autojuhtimise vastu. Vähem on sellesisulisi aastaringseid ettevõtmisi. Jõulude ja aastavahetuse paiku keskendutakse pigem söömise või ülesöömisega seotud küsimustele. Samal ajal teame, et aastavahetuse peod ei erine oluliselt jaanipäevastest. Vahe on vaid selles, et meie karge kliima peidab aastalõpu pidutsejad suletud uste taha, jaanipäeval võib ennast aga rahulikult välja puhata mõne juhusliku põõsa vilus, kust pole enam pikka maad kainestusmajja või politseikroonikasse.
Kuidas jõuda kampaaniakeskselt mõtlemiselt ja tegutsemiselt pideva, hoiakuid ja mõtlemist kujundava püsisõnumini? Kas see ei peaks algama juba lastetoast ning jätkuma lasteaias-koolis? Isegi mõni kaubanduskett võiks siin lapsevanematele appi tulla, loobudes kas või sellise absurdse nimega toote nagu lastešampus müümisest. Kas peaksime peagi leppima järgmiste uudistoodetega, nagu lasteõlu, lastevein, lastekonjak, lasteviin, lasteviski. Pole siis ime, et vastava vanuse saavutamisel peab uus põlvkond loomulikuks, et tähtpäeval peab alati olema laual noobel šampanja või vein.
Pealegi käib viimaste aastate toidukultuuri juurde üha enam ja enam klaas veini iga toidukorra kõrvale. Seda enam mitte ainult vastuvõttudel või restoranis, vaid üha enam ka koduses söögilauas. Ma ei ole ise vastuvõttudel osalejana sellest patust sugugi prii, kuid valvsust ei tohi kaotada. Meie viimaste aastate vastuvõttude kultuuri juurde kuuluvat veinitarbimist tuleb loomulikult eelistada endisaegsetele süldilaua vodkapidudele, kuid ka need uued tavad võivad saada hiiliva alkoholismi tekke põhjuseks.
Hiljutised küsitlused näitavad, et veini tarbimine eestimaalaste seas kasvab. Küsimus on jällegi eeskuju andmises ja uue põlvkonna kujundamises-kasvatamises. Suhtumine alkoholisse hakkab pihta kodust, väärtust lisavad lasteaed ja kool ning loomulikult paralleelselt toimiv elukool koos kõigi mõjutusvahenditega. Noortele on eriti olulised hoiaku kujundajad vanemad, sõbrad, meedia, sotsiaalmeedia ja küllap isegi spordivõistlustel laiutavad alkoholitarbimist normaliseerivad elustiilireklaamid.
Ma ei ole alkofoob, ise ka mitte karsklane ega alkoholi tarbimise vastane, küll aga alkoholi aruka ja vähese tarbimise toetaja. Kaldun üha enam ja enam hindama ja austama just nende inimeste elustiili, kes on teadlikult valinud väga piiratud joogitarbimise või lausa alkoholivaba elu. Usun, et selliseid inimesi on meie ümber üsna palju.
Sellest lähtuvalt kutsun üles avaliku elu ning kultuuri- ja ühiskonnategelasi, kes on teinud teadliku valiku karskuse kasuks, seda julgemini tunnistma ja eeskujuks tooma. Uueks normaalsuseks ei pea saama mitte viinakultuuri asendumine õlle- või veinikultuuriga, vaid hoopis teadlikult ja teadvustatult piiratud alkoholi tarbimise kultuuriga. Usun, et ühiskondliku suhtumise muutus, mida teostatakse avalikkuse ja meedia toel, loob meile kõigile oluliselt turvalisema, tervema ja õnnelikuma ühiskonna.