Kristi Malmberg.

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Esmaspäeval selgus, et uue koalitsiooni maksuideoloogid on jõudnud küllaltki järsu viisini, kuidas jagatud lubaduste katteks raha leida. Nimelt on otsustatud, et mootorsõidukite täiendavat riigilõivu ehk suupärasemalt automaksu tuleb hakata tasuma igal sõiduki omanikuvahetusel järgmise aasta juulist. See maks on seotud mootori võimsuse ja saastamisega, seega vanemate ja võimsamate autode omanikuvahetus on kallim kui uute ja ökonoomsemate.

Rahandusministeeriumi ametnikud põhjendasid esmaspäevasel pressikonverentsil sellise maksu kehtestamist õilsa sooviga mõjutada inimesi võtma kasutusele keskkonnasäästlikumaid autosid. Keskkonnasäästmise jutule ei vaidle loomulikult keegi vastu, kuidas saakski, kuid tegelik ja ainus põhjus just sel viisil selle täiendava riigilõivu kehtestamiseks on siiski vaid tõsine eelarveauk, mis jääb tulumaksuvaba miinimumi erakordselt kõrgeks tõstmisest.

Kui esialgu rääkisid poliitikud täiendava riigilõivu kehtestamisest auto esmakordsel registreerimisel, siis ilmselt tehti täiendavad arvutused ja saadi aru, et niimoodi auku ei lapi. Praegusel kujul toob kavandatav maks riigieelarvesse järgmisel aastal kaheksa miljonit ja edaspidi kuni aastani 2020 iga-aastaselt 15 miljonit eurot.

Paradoksaalne on siin see, et kui tulumaksvaba miinimumi tõstmine 170 eurolt kuus 500-le tõepoolest mõjutab positiivselt eelkõige madalamapalgalisi inimesi, siis seesama automaks võtab neilt teise käega raha ära.

Inimesele, kelle jaoks automaks moodustab igakuisest liisingumaksest heal juhul poole, pole see muidugi probleem. Ent neile, kelle jaoks see võib tervest auto maksumusest moodustada poole, on see juba hoopis teine tera. Näiteks ühe levinud mootori puhul, mille võimsus jääb 101 ja 108 kW vahele, lisandub sõiduki registreerimise riigilõivu põhimäärale ehk 130 eurole veel 178 eurot.  Kokku 308 eurot. Täiesti sõitvaid autosid müüakse ka 500 või 1000 euroga, eriti hea meelega ostavad neid näiteks noored oma esimeseks sõidukiks. Neil võtab selline täiendav riigilõiv ikka korralikult hinge kinni.

Samas, kui tihti sa ikka neid autosid vahetad. Ja üleüldse ei käsi keegi autot osta, ei odavat ega kallist. Kui aga aastas tehakse Eestis 121 000 sellist tehingut, kus tuleb uuesti täiendav riigilõiv tasuda, siis puudutab see ikka väga paljusid. Lisades automaksule kallineva õlle, mida loomulikult ka ei pea ostma, maagaasi aktsiisitõusu, kavandatava pangamaksu ja kes teab veel mille, jääb juba rõõmustanud valijatele lõpuks hoopis küsimus, kas ja mida me tegelikult nende maksumuudatustega võitsime.