Kui keegi loomulikult vaevub seda munitsipaaleelarvest rahastatavat Pimp TVd vaatama, mis iseenesest on kuritegu mõistuse ja hea maitse vastu, ehkki võib mõnigi kord olla päris naljakas.
Milleks muuks kui naljaks võib pidada saatejuhti, kes räuskab eetris «Viva Fidel!» ja esitab stuudios viibijatele küsimuse, milline eesti poliitik meenutab enim Kuuba diktaatorit Castrot, millele need häbenevad või ei jõua vastata, kuna senikaua jõuab küsimuse esitaja ette vuristada osa Savisaare eluloost, nii et vastamine muutub tarbetuks. Ning piinlikuks.
Õnneks pole Savisaar Fidel. Viimane on Stalini tüüpi diktaator, kes toppis koonduslaagritesse 100 000 oma riigi kodanikku, hävitas tuhandete kaupa talurahvast Escambray mägedes, muutis kunagise õitsva Kariibi mere saare Mustaks Aafrikaks jne. Muidugi on Castro imetlejatel varnast võtta argumendid, et Fidelil oli ilus habe ja ta oli karismaatiline kõnemees, ehkki mis saavutuseks võib pidada kümnetunnist idiootset sonimist. Edgari nägu pole kunagi ehtinud kaunis habe ning ka tema esinemised on tunduvalt lakoonilisemad kui Castro omad.
Mõnikord on tunne, et suure osa Eesti poliitikutest on välja mõelnud Ilf ja Petrov. See mõte tabas ka sel nädalal, kui avalikkuse ette lekkisid Savisaare kriminaalasja materjalid, mis kinnitavad veel kord kahtlust, et tegu pole mitte Fidel Castro, vaid pigem Aleksandr Ivanovitš Koreikoga «Kuldvasikast».
Kes pole lugenud, siis Koreiko oli väliselt ontlik ja silmatorkamatu nõukogude riigiteenistuja, kes oli samal ajal ka põrandaalune miljonär, ning sellest ajast ongi «Koreiko» nende sünonüüm, kes mässitud mingitesse avalikkuse eest varju jäävatesse mahhinatsioonidesse. Umbes nagu Savisaar praegu.