Viimasel ajal on pälvinud palju tähelepanu Eesti õpilaste koolistress, sest õpilased on kurnatud erinevatest kodutöödest või eesootavatest kontrolltöödest. Kas suur koormus koolis on otseselt mõjutanud PISA tulemusi, on samas raske öelda. Küll aga ei anna PISA test praegusel kujul tagasisidet muudele aspektidele haridussüsteemist, mis ei ole otseselt testimisega seotud.
Näiteks Lõuna-Korea tulemused on ühed maailma parimad, kuid samal ajal on koolistress ja noorte enesetappude arv arenenud riikide üks suuremaid. Sellele vaatamata aga on Aasia riikide haridussüsteeme käsitletud just kui kõige «edukamaid». Seetõttu tuleks riikide hindamisel keskenduda haridussüsteemile laiemalt ning sellest tulenevalt ka PISA testi täiendama, et anda haridussüsteemidele adekvaatsemat ning mitmekülgsemat tagasisidet.
Mitmed riigid, teiste hulgas Norra, on kaalunud PISA testi osalejate hulgast lahkumist, kuna tulemusi tõlgendatakse haridusdebattides liiga ühekülgselt. See on muutnud õppeprotsessi üha rohkem testipõhinemaks ja tulemustele orienteerituks. PISA testist tulenevalt muudetakse riikides seadusandlust ja õppekavasid, mistõttu suureneb tihtipeale ka õppekoormus.
Õnnelikud või edukad õpilased?
Ka Shanghai on 2014. aastal arutlenud testist lahkumise üle, märkides põhjuseks, et tulemuste parandamiseks veedetud tundide arv mõjub laste arengule kahjulikult. Samal ajal on aga riigid nagu näiteks USA ja Suurbritannia on muutnud oma süsteemi testipõhisemaks.
Tekib küsimus, kas me tahame, et kool kasvataks ainult õnnelikke või ainult edukaid õpilasi? Või hoopis õpilasi, kes on samal ajal nii edukad kui ka õnnelikud? Eesti õpilaste koolirõõmu tase on üks Euroopa madalamaid ning õpilased on tihtipeale kurvad ega taha koolis käia. Kas tahame sarnaneda pigem Aasia koolisüsteemiga, mis keskendub väga heade testitulemuste saavutamisele, või tahame olla õnnelik Põhjamaa, kus testitulemustest olulisem on õpilase isiklik areng ning heaolu?