Kristjan Vällik: lihtsa füüsikaõpetaja mõtted pärast PISA testi tulemusi

Füüsik Albert Einstein Foto: Repro

PISA testi järgi oleme nüüd maailmas kolmandad ja võime uhked olla. Mida tunneb aga selle edu eesliinil võitlev lihtne õpetaja, kirjutab Nõo reaalgümnaasiumi ja Tartu Herbert Masingu kooli füüsikaõpetaja Kristjan Vällik.

Eesti rahval on taas põhjust uhke olla. Me otsime seda võimalust igalt poolt, aga väikese rahvana me seda väga tihti ei leia. Nüüd on haridusspordi rindel lõpuks poodiumikoht saavutatud. Asjapulgad, ametnikud, analüütikud ajavad rinda kummi, seletavad ja põhjendavad.

Aga mida tunneb või mõtleb lihtne õpetaja, kes, kriit käes, eesliinil seisab, see fantastiline spetsialist, kes suudab hakkama saada nii söögivahetunnis leiba loopivate kõurikutega kui ka tunnis relatiivsusteooria kohta küsimusi esitava taibuga? Maaliksin väikese pildi argisest koolipäevast, kuhu päikesekiirena on tunginud suur uudis ülemaailmselt haridusspordiolümpialt. Füüsikaõpetajana luban endale mõningast erialast sõnakasutust, armas lugeja võib end testida, kui palju tal on koolifüüsikast meelde jäänud.

Füüsikaõpetaja igapäev

Puurin optiliste sensoritega ekraanilt kiirguvaid PISA testi tulemusi. Nüüd on see siis käes. Eesti on maailmas kolmas, Euroopas esimene. Higi tõuseb nahale, jahutades aurates otsaesist, tunnetan, kuidas gravitatsioon suurendab vastutuskoorma raskust.

Ah et mina olen nüüd vaat et maailma parim õpetaja… Mida ma teinud olen?

Olen aastaid vaikselt oma asja ajanud, püüdnud lastele seletada asju, mida elus kellelgi vaja pole: Newtoni seadusi, Ohmi seadust, isegi mõne katse olen teinud, näiteks elektrimasinaga lastele särtsu vändanud, see neile miskipärast meeldib…

Olen üle elanud kõik haridusministrid, reformid, tundide vähendamised, ainekava õgvendamised, koormuse suurendamised ja isegi palgatõusud ja nüüd siis nii…

Taas tabab mind tõdemus, et teadus ei suuda paljusid asju seletada.

Suundun õpetajate toa poole, et kolleegidelt tuge otsida. Laveerin koridoris seisvate või istuvate siniste nägudega õpilaste vahel, kelle ainsaks elumärgiks on kiiresti liikuvad pöidlad. Meenub oma kooliaeg, kus õpetajate peamine mure vahetunnis oli jooksmise ja kullimängu takistamine. Huvitav, mida PISA test kehalise võimekuse kohta ütleks? Olen olude sunnil ka kehalise kasvatuse õpetaja olnud ja näinud, kuidas pool klassi ei suuda ühtegi lõuatõmmet teha.

Aga õpetaja ei nuta vanu aegu taga, õpetaja töötab elu eesliinil meie tulevikuga, tänased õpilased on homme maksumaksjad ja ülehomme riigikogus hariduselu suunamas. Kooljanägudega tuleviku valitsejaid vaadates surun maha tahtmise korraks kõva häält teha. Ükskord tegin nii, parim koht, kuhu mind saadeti, oli kõrge taraga ümbritsetud terviseasutus.

Igapäevased küsimused

Õpetajate toas ootab juba direktor, suu kõrvuni ja nägu säramas. Peab väikese kõne, kus kõlavad sõnad nagu innovaatiline haridus, pädevused, väärtused, kooli uus arengukava. Püüan püüdlikult meenutada, kas ma olen arengukava lugenud. Ei meenu. Direktor lõpetab sõnavõtu veendumusega, et järgmisel aastal oleme juba maailmaski esikohal.

Tagasi tundi minnes mõtlen kolme küsimuse peale, mida iga õpetaja pidevalt kuuleb: «Milleks meil seda vaja läheb? Kas ma selle eest hinde ka saan? Miks te õpetajaks hakkasite?» (Viimane kõlab muidugi toonil «teiesugune tark mees oleks võinud ju kelleks iganes hakata».)

Kahele esimesele küsimusele vastamiseks kasutan tavaliselt energia miinimumi printsiipi – lühikesed ja lihtsad vastused meeldivad õpilastele. Seega esiteks: pole tähtis, mida sa õpid, peaasi et õpid; teiseks: jah, saad küll hinde, nii praegu kui ka tulevikus. Kolmandale küsimusele on elu mitmel moel vastanud, üks näide on allpool.             

Sõidan õhtul kodu poole, ehataevas paistab ere täpp – planeet Veenus. Alles hiljuti pidas keegi seda ufoks, mis ajas teda taga puudelatvu pidi; enamik inimesi tänaval ütleks selle kohta Põhjanael, sest see on ju kõige eredam täht taevas.  Ei tea, mis koolis seda küll õpetatakse…

Poes seisatan korraks singileti ees, äkki premeeriks end väheke? Noh, nii vaene õpetaja ka ei ole, et ei saaks endale väikest meelehead lubada. Kassas istuv neiu naeratab ja ütleb: «Ma olin teie õpilane, istusin tagapingis ja füüsikast ei jaganud mõhkugi, aga teie panite mulle vähemalt kolme ära ja ma sain kooli lõpetatud. Mul läheb nüüd hästi, tänan teid selle eest!»

Vaat sellepärast ma olengi õpetaja.