/nginx/o/2016/12/01/6134085t1hcf96.jpg)
«See, mida armastame, viib meid hukatusse,» ennustas Aldous Huxley 1932. aastal. Raamatus «Hea uus ilm» kirjeldas ta inimkonda, mille on 2540. aastaks hävitanud teadmatus, soov pideva meelelahutuse järele, tehnoloogia domineerimine ning materiaalsete väärtuste üleküllus. Donald Trumpi hiljutise valimisega presidendiks tundub USA olevat täitumas Huxley ennustust juba 500 aastat enne tähtaega, kirjutab Maailma Poliitika Instituudi vanemteadur Nina L. Hruštšova.
Ameerika rahvakultuur on juba mõnda aega vaikselt eemaldumas intellektuaalsest mõtlemisest, ülistades sageli selle asemel lihtrahvalikku laissez-faire egalitarismi, mida peetakse eelduseks piiramatule loomingulisusele ja ohjeldamatule kapitalismile. Edasijõudmiseks on kõigil vaja vaid julgust ja sihikindlust.
See oli kunagi väga ligitõmbavaks plaaniks Nõukogude Liidule ja teistele taolistele riikidele, mis sarnanesid pigem Orwelli raamatu «1984» düstoopilisele maailmale. Kohas, kus valitsusepoolne kontroll oli kogu kultuurse loomingulisuse põranda alla surunud, tundus Ameerika lihtrahvaliku vaimu ja kujutlusvõime kehastusena, muutes selle unelmaks.
Orwelli loodule sarnases maailmas aga poliitiline surve muudkui koguneb ning tõusvad dissidendiliikumised niidavad süsteemi jalult, just nagu juhtus Nõukogude Liiduga 1991. aastal. Arutu meelelahutuse ja ülevoolavusega saab aga inimeste tähelepanu kõrvale juhtida ning nad kaotavad vastupanusoovi. Aja möödudes muutuvad nende teadmised ja oskused nii vähesteks, et nad ei suudakski oma elu enam muuta, isegi kui nad seda tahaksid.
Teisisõnu võis maailm, millele Nõukogude kodanikud lootsid, olla vaid teistmoodi vanglaks – küll vähem ebameeldiv, kuid väiksemate põgenemisvõimalustega. Just sellega seisab USA praegu silmitsi.
Ameerika kultuuritööstus on kaua lisanud riigi poliitikale Hollywoodilikku sürrealismi. Poliitikud on tegelaskujud – Jimmy Stewarti moraalne äraostmatus ja süütus filmis «Mr Smith Goes to Washington» (1939), Orson Wellesi Trumpi-sarnane magnaat filmis «Citizen Kane» (1941), Robert Redfordi sihikindel sõdija filmis «The Candidate» (1972), mainimata veel John Wayne’i mitmeid kauboisid ja pargivahte.
John F. Kennedy
Kui 1960. aastal valiti presidendiks noor ja päevitunud John F. Kennedy, suundus Hollywoodi esteetika esimest korda Valgesse majja. 1960. aastal oli Kennedy Ameerika kodudes eetris, tuntuma, kuid palju vähem šarmantse Richard Nixoni kõrval. Kennedy võitis ameeriklaste südamed, olles pigem elumees kui kauboi. Siiski polnud tegemist kultuurivaenulikkuse ikooniga – vastupidi, 1963. aastal kuulutas ta, et «teadmatus ja kirjaoskamatus... loovad meie sotsiaalses ja majanduslikus süsteemis läbikukkumisi».
Ronald Reagan
Ameerika järgmiseks ekraanisõbralikuks presidendiks oli Ronald Reagan: päris näitleja, kes oli mänginud päris kauboid. Kui asi puudutas aga avatust ja teadmisi, olid tema vaated Kennedyle vastupidised. Reagan toetas valge töölisklassi ees pakkumise poolset majandust ning suutis veenda miljoneid inimesi, et «vähem valitsust» – mis oleks tähendanud föderaalprogrammide rahastuse vähendamist, sealhulgas ka haridusele – tooks endaga kaasa «Ameerika hommiku».
Oma hästi harjutatud positiivse hoiakuga mängis Reagan oma rolli presidendina ideaalselt, aga kindlasti Hollywoodiliku elegantsiga. Tema Strateegilise Kaitse algatus, mis pidi lõpetama «kindla vastastikuse hävinguna» tuntud tuumasõjaga hirmutamise strateegia, sai hüüdnimeks «tähesõjad». Reagani püsiv staatus vabariiklaste ikoonina on paljuski see, miks ta suutis filmitähe šarmiga kasutada kauboilikku julmust. Oma roll oli siiski ka õnnel. Külma sõja võit tuli ju suuresti Mihhail Gorbatšovi abiga, kelle soov Nõukogude Liitu reformida kiirendas hoopis selle kokkuvarisemist.
Bill Clinton
Selle võiduga kahekordistus Ameerika kindlus, et julgus on teadmistest parem. President Bill Clintoni (kellele tuli kasuks tema enda lõunaosariikidest päritud Kennedy-sarnane šarm) kampaaniastrateeg James Carville lõi fraasi «It’s the economy, stupid. (See on majandus, lollakas.)», mis oli nii meeldejääv, et seda kasutatakse sageli tänapäevani. Samas on aga just Ameerika majandus see, mis on nii paljusid inimesi rumalamaks muutnud.
George W. Bush
2000. aastaks oli Ameerika valmis George W. Bushi valitsuseks. Olles samal ajal nii prints kui tavaline inimene, kombineeris ta oma isa idaranniku siniverelise sugupuu ja lihtsa Texase päritolu isiksuse, mis tegi temast ideaalse segu Stewartist ja Wayne’ist. Bush ei olnud aga filmistaar, vaid pigem reklaaminäitleja, kes müüs sõda.
Tänaseks on meelelahutus jõudnud uude faasi ning seda on teinud ka poliitika. Tõsieluseriaalidest suviste kassahittide ja sotsiaalmeediani, mis hõlmab eriti USAs järjest kasvavat inimhulka, on rohkem filtreerimata, kohene ja järeleandmatum kui varem. Janu detailsete teadmiste ja keerukate arutelude järgi paistab olevat peaaegu täielikult asendatud veel suurema januga meemide, meeldimiste ja järgijate järele.
Donald Trump
Siis tuleb Trump. Oma lärmakate rahvakogunemiste ja 140 tähe pikkuste «poliitikaettepanekutega» kell pool kolm öösel teab endine tõsielusaate staar täpselt, kuidas meelitada enda poolele vihane rahvas, kes ei suuda oma kaebusi sõnadesse panna. Trump ise, kes kuulujuttude järgi soovis alustada valimiste taustal Trump TVga (eeldatavasti arvas ta, et kaotab valimised), omistab oma edu sotsiaalmeediale.
Mõned Trumpi toetajad väidavad, et nende valik oli mõjutatud «tervest mõistusest». Neile meeldis tema sõnum «majanduslikust õitsengust ja võlgade vähendamisest» ning «tugevast sõjaväest ja immigratsioonireformidest». Lähimal vaatlusel puudub sellel sõnumil aga sisu ning see polnud eriti sidus.
Trumpi valijate tegelik hääl läks tema saates «The Apprentice» (praktikant) kujutatavale õelale bossile, kes oli otsustuskindel ja autoritaarne ning võimeline pikemalt järele mõtlemata vallandama – või riigist välja saatma – ükskõik keda. Inimesed hääletasid selle mehe poolt, keda nad arvasid järgivat Wayne’i uhkeldavat mantrat: «Kui kõik ei ole must-valge, ütlen mina, et «Miks mitte?»» Lisaks hääletasid mitmed tagasimineku poolt aega, kui valged mehed olid kauboid ja vallutajad.
Valimised võitis Trump, kes on oma peanõunikuks ja -strateegikuks nimetanud valge rassi ülemvõimu toetaja, mistõttu Ameerika võib olla võtmas kurssi Orwelli territooriumile. Selline suund võib olla laastav, kuid päiksekiireks hallis päevas on fakt, et lõpuks tõuseb üles vastupanuliikumine, mis süsteemi purustab. Isegi kui Trump neofašismini ei jõua, on ta võimeline looma Ameerika, mis töötab järjest vähemate inimeste kasuks. Samal ajal on valijad aga liiga hõivatud kassipiltide ja võltsuudiste jagamisega sotsiaalmeedias, mistõttu kaotavad nad ajapikku võime eristada läbielatud reaalsust selle virtuaalsest varjust.
Copyright: Project Syndicate, 2016.
/nginx/o/2016/03/30/5209765t1h7ba7.png)