/nginx/o/2016/12/06/6150209t1h488c.jpg)
Viimasel ajal on jäänud kõlama väide, et aktiivselt juhitud Eesti pensionifondide, mille investeeringute valik tugineb ühe või teise ettevõtte, sektori, piirkonna või varaklassi väljavaadetel, tulemus on jäänud tublisti alla suuremaid börsiindekseid kopeerivatele passiivsetele fondidele, kirjutab SEB Varahalduse fondijuht Endriko Võrklaev.
Kui pensionikogujad saanuks 2002. aastal valida passiivse, indeksitesse investeeriva pensionifondi, oleks tulemus olnud tänase päeva seisuga tõepoolest parem. Samas on oluline meeles pidada, et teise samba ligi 14-aastase ajaloo vältel oleks passiivne fond ette rebinud alles viimastel aastatel, pärast aktiivsete fondide aastatepikkust eduseisu.
Kas on õige aeg kuulutada välja lõplik võitja?
Võrreldes Eesti suurima klientide arvuga progressiivsete pensionifondide (EPI-50 indeks) keskmist tootlust hüpoteetilise passiivse fondiga (Vanguard 50/50), oleks viimati mainitu tulemus aastate 2003-2016 kokkuvõttes olnud osaku puhasväärtuse liikumise alusel parem. EPI-50 indeksi tootlus oli sel perioodil kokku 77 protsenti (4,3 protsenti aasta kohta), samal ajal passiivse fondi tootlus 112 protsenti (5,7 protsenti aasta kohta). Nii aktiivsed kui passiivsed fondid ületasid sel perioodil inflatsiooni, mis oli keskmiselt 3,2 protsenti aastas.
Vaadates fondide senist ajalugu etappidena, ilmneb, et aktiivselt juhitud fondid saavutasid märgatava edumaa aastatel 2002-2007 ja edestasid passiivseid fonde veidi ka pärast finantskriisi aastatel 2009-2011. Passiivne fond seevastu sai paremini hakkama 2008. aasta finantskriisis ja viimasel viiel aastal. Kokkuvõttes kasvas 2003. aasta alguses fondi paigutatud raha aktiivsetes fondides keskmisena paremini aastatel 2003-2012 ja alles viimasel kolmel aastal on seis muutunud passiivse fondi kasuks.
Oleme kuulnud väidet, et Eesti pensionikogujad oleksid 600 miljoni euro võrra rikkamad, kui neil oleks olnud võimalik valida passiivne fond. Samas saanuks 2007. aastal sõnastada analoogse lööklause aktiivsete fondide kiituseks: «Passiivsed fondid on võrreldes aktiivsete Eesti pensionifondidega tuulde lasknud sada miljonit eurot!». Sada miljonit oli tollaste mahtude juures sama kaalukategooria summa, nagu praegu on 600 miljonit. Kuna rahavoogudega kaalutud tulemustele avaldab mõju just lähiminevik, võib seis tulevikus pöörduda. Seega on ehk vara välja kuulutada pikaajalist ja lõplikku võitjat – paljugi sõltub valitud ajaperioodist.
Kas edu tõi madal haldustasu?
Võrreldes Eesti kahe suurpanga progressiivse kategooria pensionifondide portfelle Vanguard 50/50 passiivse fondi portfelliga, on viimases USA aktsiate osakaal umbes 30 protsenti, aktiivsetes aga oluliselt vähem. Valitud hüpoteetilises passiivses fondis puuduvad täielikult arenevate turgude (sh Ida-Euroopa ja Baltimaade) aktsiad ning Ida-Euroopa kinnisvara- ja alternatiivsete investeeringute portfell - passiivse fondi panus kohalikku majandusse on olematu. Eesti aktiivsed pensionifondid on aga erinevalt passiivsest fondist strateegiliselt panustanud arenevatele turgudele, sealhulgas ka meie kodupiirkonnale Baltimaadele.
Usk arenevatesse turgudesse õigustas end vägagi kuni 2007. aastani ja arenevatel turgudel läks suhteliselt hästi kuni 2011. aastani. See oli aeg, kui aktiivsete fondide investorid said parema tulemuse kui passiivse fondi investorid. Arenevate turgude suhteline edu pöördus 2011. aastal, mis sulatas ka Eesti pensionifondide edu passiivse fondi ees. Naftahinna tõusu peatumine ja langus ning Euroopat tabanud võlakriis võttis hoo maha nii arenevatelt turgudelt kui Euroopa aktsiaturgudelt.
Viimastel aastatel on säranud USA aktsiaturg. Seega võib väita, et passiivse fondi viimaste aastate suhteliselt heade tulemuste taga ei ole madalad haldustasud, vaid suurem panus arenenud turgudele ja täpsemalt USA aktsiaturule.
Milline on parim lahendus täna?
Parim lahendus on valikuvõimalus. Passiivne fond võib olla sobiv valik teadlikule pensionikogujale, kes saab aru fondi tulemuse kujunemise loogikast. Kuid aktiivne fond on hea valik neile, kes soovivad usaldada oma pensionivara juhtimise spetsialistidele. Üks võimalus on küsida teenusepakkujalt rohkem infot hästi läbimõeldud pensionikogumise otsuse tegemiseks.
Sealjuures ei pruugi kahe erineva fondijuhtimise stiili vastandamine tuua uusi inimesi teadliku säästmise ja investeerimise juurde, vaid võib tekitada umbusaldust kogu süsteemi, sealhulgas passiivsete fondide vastu. Eesti pensionisüsteemi põhiprobleem ei seisne senises aktiivsete fondide eelistamises passiivselt juhitud fondidele, vaid liigväheses kogumises.