Aune Past: see oli meie päev

, kommunikatsioonispetsialist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aune Past
Aune Past Foto: Ove Maidla

Mulle meeldivad sünnipäevad, oma laste, sõprade ja Eesti vabariigi oma ka. Sageli on just selle viimasega mõnigi mõru pill tulnud alla neelata.

lmselt ikka seepärast, et ootused pidupäevaks on kõrged olnud, sest ootad rõõmu, avatust ja üksteise märkamist.

Meie eilne päev oli tõeliselt meie päev. Hommikuse ehmatuse parandas järgnenud paraad, kuid aastapäevaaktus oli sündmus, millel on jõudu puudutada igat eestimaalast.

Aastapäevaaktus ja vastuvõtt Estonias pole presidendi pidu, kui hoolega järele mõelda, siis ilmselgelt on see presidendipaarile päris raske päev. Eile tõestas president ilmekalt, et vabariigi aastapäev on meie päev.

Ja selle tähistamist ei ole vaja mitte presidendipaarile, vaid meile kõigile. Meie inimestele.

Väga sümpaatne oli presidendi viis kaasata ka meid, kes me kodudes end mugavasti teleka ette olime sättinud. Tunnistan ausalt, et mul pole kommet oma kodus  televiisorist hümni kõlades püsti tõusta.

Vabariigi aastapäeva pidulikku teleülekannet vaatasin senini ikka pisut aknast sissepiiluval moel, et mida nemad seal nüüd räägivad, mida nemad seljas kannavad ja mida nemad söövad.

Et nende pidu, mida mul lubatakse teksapükstes diivanil lösutades pealt vaadata. Sellel aastal tegi president midagi tavatut: ta märkas meie inimesi, neid, kes kodudes.

Usun, et enamus meist silus kampsiku sirgemaks ja tõusis oma rahvaga ühises leinas.

Kord juba omaks, kohalolevaks kuulutatud, kuulasin ka kõnet hoolega. Ja pisukese hirmuga, et kas saab ehk pahandada või äkki olen kõnelejal sootuks meelest läinud.

Teades, et härra president kõneleb oma mõtete järgi, olles oma kõnedes ise kohal, tuleb öelda suur aitäh. Eilne pidupäevakõne on sümbolväärtusega. Märk märkamisest, märk sellest, et siin Eestis on miljonkond meie inimest.

Neid, kellel ehk puid ei jätku ja neid, kes märkavad, et naabrimemme korstnast ei tule suitsu, neid, kes toovad kuldmedaleid rahvusvahelistelt teadusolümpiaadidelt ja neid, kes seltsielu hinges hoiavad.

Ja see oli julgustav kõne. Me küll laulame, et eestlane olla on uhke ja hää, aga ometi kuulame kõrv kikkis, mida teised meie kohta ütlevad. Ei tihka me ise ennast ega naabrit kiita.

Näen seda sageli rahvusvahelistes seltskondades, kuidas teistest peajagu üle eestlane ei söanda öelda: jah, seda ma oskan, jah seda ma tahan teha ja selle eest julgen ma vastutada ja teiega tahan ma koostööd teha.

Usun, et paljudele meie inimestele jääb tänavune vabariigi aastapäev hinge sooja ja sõbralikuna. Väga hea pidupäevakõnega, väga kauni presidendiprouaga, maitsekate külalistega, kelle hulgas väga palju meie inimesi, mitte rollitäitjaid.   Ja isegi teleülekanne oli tänavu teistmoodi.

Küllap õppisime eile pisut rõõmsamat ja enesekindlamat iseennast tundma.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles