Erkki Bahovski: globaliseerumise kaotajad on asunud vasturünnakule

Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Teisipäeval 99-aastaseks saanud Soome Vabariigist on hiljuti taas tulnud vastuolulisi uudiseid – soomlased otsustasid, et vabariigi juubeli peolikööriks saab Vana Tallinn. Ent sellele järgnes kohutav tragöödia Imatras, kus tapeti restorani ees kolm naist. Siiski tundub, et kaugeleulatuvaim mõju on Helsingi linnavolikogu otsusel lükata tagasi Guggenheimi muuseumi tulek Soome pealinna, kirjutab kolumnist Erkki Bahovski. 

Pärast seda, kui Soome riik ei soovinud osaleda Guggenheimi rahastamises, jäi ülesanne Helsingi linnale. Üritusse oleks kaasatud ka erakapitali, aga osa linnavolikogu liikmeid häiriski erakapitali segunemine linna omaga. Meenutati ka, et Guggenheimi läbikukkumine Helsingis pole midagi ennekuulmatut – sel sajandil on sama juhtunud näiteks New Yorgi teise muuseumiga, Guadalajaras Mehhikos, Las Vegases, Rio de Janeiros, Tokyos, Bukarestis, Hongkongis, Vilniuses, Taiwanil, Salzburgis, Berliinis ja Abu Dhabis.

Muidugi ümbritsevad Helsingi linnavolikogu otsust vastuolud. Ajal, mil Helsingi üritab parandada niigi head ühistransporti, avades trammiliine ja laiendades metrood, kõlab pehmelt öeldes kummaliselt väide, et planeeritud Guggenheimi kohal olevast autoparklast avanevat hea vaade. Tõsi, on juttu tehtud ka sellest, et autoparkla kohale ikkagi midagi tuleb.

Kuid läbikukkunud Guggenheimide nimekiri viitab nähtusele, mille saaks ehk kokku võtta sõnaga «globaliseerimisvastasus». Soomlaste puhul tundub säärane hoiak ehk üllatavgi, sest on ju tegemist riigiga, mis on andnud maailmale Nokia ja mängu «Angry Birds». Lisatagu veel Soome sportlaste vägiteod NHLis, rallis ja vormel-1 karussellis.

Alati võis olla Guggenheimi kaalukeeleks lihtne rahapuudus, ent kardetavasti oli tegemist ka asjaoluga, et Soome pidi vastu võtma – mitte ise välja andma – globaliseerimisega seotu. Lihtsam on saata soomlasi laia maailma kui ise sealtsamast maailmast midagi vastu võtta. Vana Tallinn on ühekordne nähtus, kuid Guggenheim oleks jäänud.

Samasugustest ilmingutest pole pääsenud ka Eesti. Kõik on rõõmsad, kui näiteks Arvo Pärti saadab USAs järjekordne edu. Või kui mõni teistsugune Eesti päritolu asi/nähtus/inimene laias maailmas ilma teeb. Aga Rail Baltic Eestisse? Läheb keeruliseks ja sarnaselt autoparklaga Helsingis võib ka Rail Balticu vastaste argumentide seast välja tuua üha kummalisemaid (minu lemmik on, et kavandatav raudtee jagab Eesti pooleks – miks siis ainult Eesti, see peaks jagama terve Baltikumi pooleks?) väiteid.

Ent minu eesmärk ei ole samas globaliseerumisvastaseid naeruvääristada. Kuskilt jookseb piir. Kust täpselt, on raske öelda, kuid inimesed on rahulolematud. Nüüd nägime seda just Itaalias, kus formaalselt lükkasid hääletajad tagasi konstitutsiooniparandused, kuid põhimõtteliselt käis hääletus globaliseerunud eliidi vastu. Guggenheim ja Rail Baltic on lokaalne osa nähtusest, mis on end võimsalt sel aastal manifesteerinud Brexiti ja Donald Trumpi valimisvõiduna.

Globaliseerumisel on alati võitjaid ja kaotajaid ning nüüd paistab nii, et senised kaotajad on asunud vasturünnakule, olles – kui säärane võrdlus on lubatud – justkui globaliseerumise ametiühingud. Samas on tegelikud ametiühingud olnud vastu ka mitmetele globaliseerumisega seotud nähtusele, kuid probleemiks ongi ilmselt see, et senine vastuseis pole olnud piisav.

Guggenheim ja Rail Baltic näitavad ka selgelt, et globaliseerumine pole üksnes majanduslik nähtus, vaid tõmbab endaga kaasa ka kultuurisfääri. Sestap on sellist vastuseisu tulevikuski oodata ja selle üle ei maksaks imestada.