Andrei Kuzitškin: Narvale on vaja uut plaani

Andrei Kuzitškin Foto: Erik Prozes

Täna tahaksin võtta jutuks ühe delikaatse ja lausa ohtliku teema – Narva, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Tuttavad eestlased pööritavad nimelt õuduses silmi, kui ma üritan kõnelda Narvast kui vene linnast Eesti koosseisus. Statistika räägib ometi selget keelt: eestlaste osakaal Narva elanike seas jääb umbes nelja protsendi kanti. Meeldigu see meile või mitte, on tänane Narva Eesti vene ääremaa.

Samal ajal ripub õhus oht, et selle tükikese Eesti maast võib alla neelata idanaaber, kes korjab üles kõik, millest kinni ei hoita. Hoiatavaks näiteks on Krimm ja Donbass. Narva eest aga saab võidelda ja peabki võitlema.

Eesti poliitikud saavad loomulikult suurepäraselt aru, et Narval kui ühel suuremal Eesti linnal on vaieldamatu strateegiline tähtsus. Eesti presidendid, peaministrid ja ministrid külastavad pidevalt Narvat ning valitsus on investeerinud linna majandusliku ja sotsiaalse taristu ajakohastamiseks. Ent tulu pole sellest kuigi palju olnud. 15 aastaga on Narva elanikkond vähenenud 69 000 inimese pealt 60 000 inimese peale. Tööpuudus on Narvas suurem kui Eestis keskmiselt, iga kümnes narvalane taotles toimetulekutoetust vähemalt elatusmiinimumi tagamiseks ja kaheksa aastaga on lasteaias käivate laste arv kahanenud 400 võrra.

Rõõmu võib tunda ainult ühest asjast: ärivaim ei ole Narvast kadunud ning firmade arv tuhande elaniku kohta on kümne aastaga kasvanud 19 pealt 40 peale. Kuid eks teavad ju kõik, et linna ja ka terve riigi väljavaadet ei määra mitte majandus, vaid ennekõike rahva vaimne pale ja tahe. Kui inimesed usuvad tulevikku ja võimesse seda paremaks muuta, siis on ka võit majanduslike ja muude probleemide üle kindlustatud.

Narva linna silt. Foto: Eero Vabamägi Foto: Eero Vabamaegi/

Narva lõimimine

Narva olukord on mulle alati huvi pakkunud. Rahvastevaheliste suhete jälgijana olen tahtnud ikka mõista, millist mudelit oleks võimalik tarvitada vaimselt vene linna lõimimiseks Eesti ühiskonda. Ma olen tahtnud tunnetada Narva vene elanikkonnas tooni andvat meeleolu. Ma olen tahtnud selgitada, kas Narva elanikud näevad oma tulevikku Eesti või Venemaa koosseisus. Seepärast võtsin rõõmuga vastu noorsooühenduse Avatud Vabariik kutse sõita Narva ühe Euroopa Sotsiaalfondi rahastatava integratsiooniprojekti raames. Saime Tartu Ülikooli Narva kolledžis kokku üliõpilastega, kellega arutasime linna arenguväljavaateid järgmisel kahekümnel aastal.

Tudengitele pakuti mitmesuguseid vaimu ergutavaid tööülesandeid, näiteks mõelda välja Narva ajalehtede pealkirju 2036. aastal ning töötada välja linna arengu järgmise 20 aasta põhisuunad.

Tuli välja, et Narva noortel kipub nappima kujutlusvõimet, millega manada silme ette linna tulevik – aga seeläbi õigupoolest ka omaenda tulevik. Lehepealkirjadena pakuti välja igapäevaeluga seonduvaid teemasid: noorte vaba aja sisustamise võimalused, järjekorrad haiglates, vähene sündimus, kohaliku kultuurimaja remont, tööpuudus. Kõik need tänased reaalsed probleemid kanti üle ka tuleviku Narva. Või kui teisiti öelda: üliõpilased mõistsid hästi aktuaalseid probleeme, aga kandsid nende lahendamise alateadvuses üle kahekümne aasta kaugusesse Tuleviku-Narva.

Jäi mulje, et nad ei pea ennast aktiivseks ühiskondlikuks jõuks, kes suudab tegelikkust muuta. See tekitas sügavat kurbust. Aeg-ajalt jäi isegi mulje, et kohaletulnutel ei ole isegi kõige elementaarsemaid teadmisi maailmamajanduse ja -poliitika põhilistest arengusuundadest. Siis jälle süvenes mulje, et tudengeidki vaevab Narvale üldiselt omane depressiivne meelestatus, mistõttu nad ei näe ei linna ega enda ees üldse vähegi helgemat tulevikku.

Edasises arutelus aga selgus, et tegelikult on üliõpilaste seas siiski olemas kindlad liidrid, kes teavad päris täpselt, mida nad elult tahavad. Katalüsaatoriks, mis kohtumise õhustikku muutis, sai rahvusküsimus.

Rahvustegur

Tuleb kohe öelda, et rahvustegur etendab Narva üliõpilaste elus üpris pisikest osa. Eesti keele ja kultuuriga puutuvad nad kokku ainult kolledži seinte vahel. Muide, mitmed üliõpilased kurtsid, et jõuavad õppetöös halvasti edasi just eesti keele kesise tundmise tõttu. Aga kui ümarlaua osavõtjad kõnelesid eesti keeles, ei palunud ükski kohal viibinud vene tudeng neil teisele keelele üle minna – vastastikku saadi üksteisest täiel määral aru.

Narva sild. Taustal Ivangorod. Foto: Peeter Kümmel Foto: PEETER K

Selgus, et Narva kohalikesse eestlastesse suhtutakse hästi. Diskussioonis osalenud tõid rohkeid näiteid, kuidas Venemaalt külalised on proovinud eestlasi rünnata, aga narvalased on vahele astunud ja öelnud: «Neid ärge pekske, need on meie eestlased!» Nii et vähemalt nii, nagu mina aru sain, ei kulge veelahe Narvas mitte venelaste ja eestlaste, vaid «meie» ja «nende» vahel. Üliõpilased aga jagunesid diskussiooni käigus üsna ootamatult kaheks selle põhjal, kas nad pooldasid vene keelele riigikeele staatuse andmist või mitte.

Riigikeel

Üks tudengineiu teatas enesekindlalt, et Narval ei ole seni mingeid tulevikuväljavaateid, kuni venelased ei ole eestlastega õiguste poolest võrdseks saanud, selleks aga tuleb võrdsustada vene ja eesti keele staatus. Ootamatult sai see arvamus auditooriumi seas terava vastulöögi.

Mitu vene üliõpilast andis teada, et vene keelel ei tohi olla riigikeele staatust, sest see ohustaks Eesti riiklikku ühtsust. Vaidlus sel teemal kestis kaua ja kired lõid lõõmama. Argumentide seas kohtas sellistki, mille järgi vene keele kohustuslik õpe ei tähenda sugugi kohustuse kadumist ära õppida eesti keel. Milleks siis üldse anda vene keelele riigikeele staatus? Sellele küsimusele anti jalust rabav vastus: meie, venelased, vaevleme ja kannatame eesti keelt õppides, las siis eestlased samuti kannatavad, kui õpivad vene keelt.

Mulle meenus kohe anekdoot, milles vene vanamees läheb Stockmanni poodi ja pöördub müüja poole tohutult vigases eesti keeles. Müüja: «Rääkige vene keeles, ma saan aru küll.» Vanake: «Ei-ei, meie kuulasime viiskümmend aastat, kuidas teie vene keeles räägite, nüüd kuulake teie, kuidas meie eesti keeles räägime.»

Arutelu lõpuks jäid vene keelele riigikeele staatuse andmise pooldajad selgesse vähemusse. Siis alustasid nad vasturünnakut ja süüdistasid eestlasi natsiparaadide korraldamises Sinimägedes. See ärritas tugevasti üht Vaivara vallast pärit daami, kes teatas, et osaleb ka ise neil üritustel, sest Sinimägedesse on maetud nii neid sõjamehi, kes võitlesid Saksamaa poolel, kui ka neid, kes sõdisid Punaarmee ridades. Seepärast tuleb austada kõigi hukkunute mälestust. Seda seisukohta toetas enamik kohalviibinuid. Mina aga mõtlesin, et tegelikult on Narval tulevikku küll, kui vene noored suudavad mõelda Eesti riiklike huvide peale ning pidada ennast esimeses järjekorras Eesti kodanikuks ja alles siis venelaseks.

Ehkki praegu on Narva elanikest 47 protsenti Eesti kodanikud, 36 protsenti Venemaa kodanikud ja 15 protsenti «mittekodanikud». See tähendab, et Narvale on vaja uut plaani, uut «teekaarti» teel Eestisse. See peab hõlmama nii majanduslikke kui ka poliitilisi meetmeid, mis aitaksid luua tingimused Narva (ja Sillamäe) edukaks ja põhjalikuks lõimimiseks Eesti ühiskonna ja riigiga. Selleks tehakse juba praegu omajagu, aga ELi ja Venemaa vastasseisu ägenedes tuleb teha veel rohkem.

Narva valijad

Ma usun, et Narva on paik, kus Eesti erakonnad peaksid pidama ägedat võitlust valijate nimel. Seni on piirkond peaaegu eranditult jäetud Keskerakonna meelevalda. Asjata. Ma olen kindlalt seisukohal, et nii sotsiaaldemokraadid, Reformierakond kui ka IRL peaksid välja töötama oma seisukohad Narva küsimuses. Kõige enam erutab mind selle juures Reformierakonna seisukoht, kes kehastab ju jäägitut ustavust eurointegratsiooni põhimõtetele, aga miskipärast ei ole soovinud neid põhimõtteid populariseerida Eesti venekeelse elanikkonna seas.

Mõnikord tundub mulle, et Reformierakond kehastab ühtlasi eestlaste absoluutset flegmaatilisust, kes on löönud käega venelastele ega suvatsegi võtta poliitilisse päevakorda «vene küsimust». Ma kahtlustan, et Reformierakond ei võitle vene valijate eest vanarahva tarkusest ajendatuna: ära aja vanakurja üles, kui see magab. Aga kuni Reformierakond laseb venelastel «magada», ajab neid lakkamata üles ja üritab Eesti vastu raevu tekitada Venemaa propagandamasin.

Majandusvaldkond

Ma arvan, et Narvale tuleks majandusvallas pakkuda välja kõige julgemaid projekte. Näiteks luua linnas erimajanduspiirkond ja maksuvaba kauplemise tsoon. Teatavasti vabastatakse erimajanduspiirkondades tegutsevad ettevõtted suuremast osast riiklikest maksudest, küll aga loovad nad töökohti ja tasuvad makse kohalikku eelarvesse (maa- ja varamaks).

Veel üks projekt võiks olla Venemaa välispasside omanikele anda võimalus külastada Narvat viisavabalt. See lubaks taastada ja kasvatada turistide voogu Venemaalt, laiendada kaubavahetust, stimuleerida investeeringuid ning arendada hotellimajandust ja meelelahutusäri. Loomulikult võib viisavaba režiim Venemaaga muuta Eesti piirivalvurite elu palju keerulisemaks. Selleks tuleb Eesti ja Venemaa riigipiirile luua täiendav kaitsevöönd, aga majanduslik ja poliitiline kasu kaaluks selle kulu üles.

 Narva kindlus. Foto: Eero Vabamägi Foto: Eero Vabamaegi/

Niisugust süsteemi, mille puhul välisriikide kodanikele antakse õigus lühiajaliselt viibida piiriületuskohtades, kohtab mitmel pool maailmas. Passi kleebitakse lihtsalt margike, aga andmed sissesõitnu kohta jõuavad ka arvutisüsteemi. Kui viibimist piiratakse kindla territooriumiga, siis tuleb luua täiendav kaitsevöönd. Näiteks Kaliningradi oblastis suurenes pärast Leedu ja Poola elanikele lihtsustatud korras piiri ületamise võimaldamist järsult turistide arv ja piirikaubanduse maht. Narvas võib samuti kehtestada täiendava piirikontrolli linnapiiril ja piirata Venemaa kodanike viibimist Eesti pinnal 24 tunniga.

Elanikkonna vähenemine

Teine tähtis ülesanne on peatada Narva elanikkonna vähenemine. Selleks tuleb luua noortele ühiselamuid ja muid elamis- ja tegutsemistingimusi ning toetada neid, kes soovivad mujalt Eestist Narva elama tulla. Eriti tuleks toetada eestlaste asumist Narva. See võiks olla lausa isamaaline projekt sihiga muuta Narva vene-eesti linnaks. Aga selleks peavad eestlased olema vaimus valmis ka vene keelt õppima.

Üks mu tuttav, Kristi, sõitis Narva gümnaasiumi kunstiajalugu õpetama, aga lahkus peagi, sest ei osanud vene keelt ning õpilased ei saanud temast üldse aru ega ka tema õpilastest. Minu õpilane Kadri aga, kes omandas vene keele õhtukoolis, otsustas tööle minna Kohtla-Järvele, ehkki oleks töökoha leidnud ka Tallinnas. Kadri ütles, et töötamine vene linnas on tema jaoks valgustusliku sisuga missioon, mis aitab populariseerida eesti keelt ja kultuuri.

Iseenesest mõista peab ka Narva, samuti Kohtla-Järve ja Tallinna vene elanikkond valdavas osas kaasa minema infoprojektiga, millele võiks anda tingliku nime «Meie oleme euroopavenelased». Eesti venelased peavad pääsema ligi kvaliteetsele ja huvipakkuvale teabele Euroopa elu ja euroopaliku väärtuste süsteemi kohta. Seni blokeerivad seda ligipääsu Venemaa telekanalid ja paljud Eesti venekeelsed meediaväljaanded, mis eelistavad kõnelda elust Venemaal ja ilmutada põlastust euroopalike väärtuste suhtes. Eestlased aga kardavad hirmsasti, et nende teavitustegevust venekeelse elanikkonna seas käsitletakse propagandana. Karta muidugi võib, aga selle kartuse hind on Narva ja venelaste kui Eesti lisakodanike kaotamine.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

---

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.