Maailma tippude hulka ei kuulu Eesti majandus, sport ega põllupidamine. Haridus kuulub. Eesti hariduse globaalsest liidrirollist pole me veel täiel määral aru saanud ega oska selle üle uhked olla, kirjutavad Tallinna Ülikooli teadlased Mati Heidmets ja Eve Eisenschmidt.
2015. aasta PISA testi tulemused kinnitavad: Eesti kool on maailma kõige teravamas tipus. Siin töötavad fantastilised õpetajad, kellele on kogu maailmast raske võrdväärseid leida. Üheski teises eluvaldkonnas pole me nii kaugele jõudnud. Maailma tippude hulka ei kuulu Eesti majandus, sport ega põllupidamine. Haridus kuulub. Eesti hariduse globaalsest liidrirollist pole me veel täiel määral aru saanud ega oska selle üle uhked olla. Erinevalt soomlastest, kes uhkustavad mõnuga. Mis sest, et PISA puhul hakkavad nad meist maha jääma.
Paradoks
Uhkustunnet kooli üle pole Eestis lihtne leida. Õpetajate ja koolijuhtidega rääkides hakkab veerema murejutt – ikka palk, maine ja läbipõlemine. Ka õppurite silmist ei paista veendumust «mina tulen maailma parimast koolist», koormus surub ja koolirõõmuga on kehvasti. Kui maailma parim viieteistaastane mõne aja pärast ülikooli jõuab, ei muhele ka professorid. Arvutamine on kehv ja tüvitekstid läbi lugemata, julgusest ja sõnaosavusest rääkimata.
Lisaks tööandja, kelle meelest õpetatakse Eestis liiga palju teooriat ja vähe praktilisi oskusi. Murelike koori lõpetavad poliitikud, kes ei jõua ära oodata, millal maailma parim haridus hakkab targaks ja kiiresti kasvavaks majanduseks konverteeruma. Selle asemel rebime majandustabelite kolmandas liigas koos lätlaste ja leedukatega.
Midagi on valesti. PISA järgi on Eestis juba mõnda aega kasutada parim hariduslik ressurss, paraku ei anna see aga loodetud siirdeid haridusvälisesse maailma. Kui väline vaatleja ütleb: teil on imeline haridussüsteem, siis sisemine küsib: kust see välja paistab?
Pehme bukett
Sel kevadel pani Maailma Majandusfoorum lauale uuringu, mille käigus küsitleti 371 globaalse haardega korporatsiooni juhti. Foorum tahtis teada, milliste oskustega töötajad on lähiaja töömaailmas kõige nõutumad. Tipptegijate sõnum oli selline: «... kokkuvõtlikult, sotsiaalsed oskused – veenmisoskus, emotsioonide juhtimine, õppimisvõime – saavad tööstussektoris olema suurema nõudlusega kui kitsad tehnilised oskused, sellised nagu programmeerimine või tehniliste süsteemide juhtimine. Võtmetähtsusega on, et tehnilistele oskustele lisanduks töötajate oluliselt tugevam sotsiaalne ja koostöövõimekus.» Sellist juttu ei aja humanitaarid ega kasvatusteadlased, seda räägivad tööstushaid. Ju siis king pigistab.
Andke meile liidrivõimetega eestvedajaid ja läbimurdjaid, tehnikaga saame ise hakkama – selliseid mõtteavaldusi tuleb uksest ja aknast. Koolikeelde tõlgituna on sõnum selline: eduks nii töömaailmas kui elus üldse ei piisa pelgalt ainealastest teadmistest. Ei piisa hästi ära õpitud matemaatikast, ajaloost või hiina keelest. Elus hakkamasaamiseks on järjest olulisemad nn pehmed oskused: oskus suhelda ja inimesi motiveerida, eneseusk ja julgus eksida, suur pilt ja nutikus näha seoseid eluvaldkondade vahel. Tark nohik ei pane majandust kasvama ega vea elu edasi.
PISA mõõdab ainealaseid teadmisi, täpselt samuti, nagu seda teevad meie riigieksamid. PISA ja riigieksamite geenius tunneb hästi oma õppeainet ja oskab selle raames püstitatud probleeme lahendada. Hea ainetundmine on suurepärane, aga praegu jääb sellest väheks. Elu nõuab häälekalt tervet buketti pehmeid tarkusi. Neid tarkusi, mille arendamine ei ole Eesti kooli tugev külg. Ehk on just siin peidus põhjused, miks me oma maailma parima kooli suhtes veidi kõhklevad oleme.
Suur pööre
Erinevate siltide all – üldpädevused, 21. sajandi oskused, sotsiaalsed oskused – on pehme tarkus juba mõnda aega esile tõstetud. Praktikas on selle õppimine ja õpetamine osutunud aga ootamatult keeruliseks. Teoreetikud on kirjutanud tuhandeid lehekülgi pehme tarkuse tähtsusest, samas küsimusele «näita ette, kuidas seda õpetada?» vastuseid napib. Pehmete oskuste didaktika on alles sündimas. Lisaks on nii mõnegi õpetaja enda bukett närtsinud või pole õide läinudki. Nii on ka raske teisi õpetada.
Tegelikult ei ärgita pehmet pööret spetsiaalsed õppeained ega välismaised imekoolitajad. Seda loob koolikultuur. Kultuur, kus domineeriv õppimisviis pole õige jutu kuulamine, vaid ise tegemine.
Väljendusoskus ja -julgus tulevad siis, kui noor inimene saab maast madalast ise öelda ja arvata, kui tema mõtteid võetakse tõsiselt ning tunnustatakse, selmet neid maha suruda. Koostöövõimekus kleepub külge, kui kooliaja rutiin pole mitte omaette nohistamine, vaid ühine õppimine ning koolitööde koos kaaslastega läbi vaidlemine. Vastutustunne kujuneb, kui õppur peab ise otsustama ning oma otsuste eest ka vastutama. Enesekindlust ei osteta internetipoest, see on peegeldus kasvuaja suhetest kaaslaste ja õpetajatega.
Kõik see kokku ongi koolikultuur, kus eesmärk pole mitte pelgalt aine ära õppida ja köstrile üles öelda, vaid see, et igaühest kujuneks väärikas ja elus hakkama saav ühiskonnaliige. Filosoofid ja kasvatusteadlased on sellist pööret juba sajandi jagu tagant tõuganud, nüüd hakkavad ka äritipud samasse paati tulema.
Eesti kool Kaplinnas
Pehme tarkuse rõhutamine ei lükka aineõpet välja ega kõrvale, see on lisaks. Teaduspõhine ainetundmine on jätkuvalt tarkuste tuum ja maailmapildi kese. Aineteadmistes maailma tippu jõuda on hämmastav saavutus. Tundub, et h-Eestil – hariduse Eestil – on praegu rohkem sisu kui e-Eestil. Eesti koolil on õnnestunud kokku panna asju, mille liitmine teistel üle jõu käib.
Meil on kokku viidud eesti perede püsiv hariduslembus õpetajate nõudliku professionaalsusega, eesti kool on suutnud ühendada väärika traditsiooni kaalutletud uuendusmeelsusega. Maarjamaal sündinud haridusmudelit tuleb maailmas selgitada ja levitada. Eesti arusaamade järgi töötav kool Thbilisis, Teheranis või Kaplinnas oleks hea mõte. Tegelikult on meil lausa kohustus pakkuda haridusnäljas maailmale uurida ja katsetada üht väga hästi töötavat haridusmudelit. Kodus valmistame aga samal ajal ette järgmist sammu, lisades maailma parimale PISA-le juurde pehmeid tarkusi. Teades seejuures, et alates 2018. aastast plaanib PISA just neidsamu koolihariduse pehmeid väljundeid ka mõõtma hakata.
Pehmel buketil on veel üks oluline lisaväärtus – see paneb õppurite silmad särama. Silmasära pole olnud eesti kooli ega ka eesti elu tugev külg, nii koolistress kui läbipõlemine on veskikivid maailma parima kooli kaelas. Pehmel pöördel võiks olla seetõttu veel täiendav, rahvuslikku mentaliteeti kohendav motiiv. Eesti noor põlvkond väärib liikumist tarkade murelike maailmast tarkade särasilmade riiki! See on laiahaardeline väljakutse, millele tasub õlg alla panna.
