Marcel H. Van Herpen: Kremli propagandale meeldivad valimised, lääne valimised

Marcel H. van Herpen esines Tallinnas konverentsil, kus andis ülevaate oma värskeima raamatu temaatikast. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Venemaa propagandamasin oskab ära kasutada lääne nõrkusi ning iseäranis mugavaks kahtluse külvamise ajaks on siin alati valimised, räägib Hollandi uurija Marcel H. Van Herpen. Herpen esitles möödunud nädalal oma raamatu «Putini propagandamasin. Pehme jõud ja Venemaa välispoliitika» eestikeelset tõlget.

Veel üks raamat Venemaa mõjutustegevusest tõlgitud paigas, kus me kipume ikka mõtlema, et adume olukorda paremini kui seal lääne pool. Millele võiks teie raamatut lugedes enam tähelepanu pöörata?

Mul on hea meel, et huvi mu viimaste raamatute vastu tuleb eelkõige Venemaa lähiümbrusest. See näitab muidugi ka, et Venemaast kaugemal on teistsugused huvid ja Vene-ohule vaadatakse teisiti. Ma ise olen Venemaa tegevuse vastu huvi tundnud juba külma sõja päevadest saadik.

Siinpool Euroopas ehk ongi Venemaa igapäevane mõjutustegevus ning RTs ja muudes meediakanalites kajastuv tuttavam, praegustes oludes oleks aga väga tähtis vaadata, kuidas on arenenud Moskva-Berliini-Pariisi telg.

Prantsuse presidentide head suhted Venemaaga algasid juba Jacques Chiraci ajal, Hollande alustas healt positsioonilt, aga pidi Mistralide tehingust Venemaaga siiski loobuma. Saksamaal on AfD, Hollandis on populistlik Geert Wildersi Vabaduspartei, millel on praegu väga suur toetus. Kui nemad võidavad valimised, kallutab see kogu Euroopa poliitikat uues suunas. 

Kremli propagandamasin ei mängi keskset rolli vaid Ukraina niinimetatud hübriidsõjas või mujal Venemaa lähiümbruses, tema sihikuks on ka kaks Euroopa suurimat jõudu - Prantsusmaa ja Saksamaa. Eesmärgiks on luua geopoliitiline kolmnurk, mille abil lõhkuda nii NATO mõju ja ühtsust kui ajada teineteisest eemale Ameerika Ühendriike ja Euroopat. Imperialistlikud taotlused pole muidugi kuhugi kadunud.

Pehme jõu kasutamine ehk erinevad propagandameetodid, mis esialgu pidid toetama Venemaa mõjuvälja laiendamist, on saanud Venemaa uue imperialismi põhiliseks tööriistaks.

Nii USAs kui Euroopas näeme populistide tõusu – kuhu paigutuvad nemad Venemaa propagandamasina süsteemis? Näeme me eelkõige kasulikke idioote, mõttekaaslasi või kaastöölisi?

Venemaa naudib praeguse populismi laineharjal surfamist ja see on suurepärane võimalus, mida kasutada. Venemaa ei kõhkle siin võimalusest haaramast ja avaliku arvamuse kujundamises osalemast.

Kuidas see toimib, nägime hästi näiteks USA valimiste puhul – vabariiklaste presidendikandidaat Donald Trump tegeles peamiselt Twitteris säutsumisega ja teadis, et need tema lühikesed teated mõjuvad mitmel tasandil. Need mõjutavad inimesi otseselt ja võetakse ka kohe meedias kasutusse – lühikeste tekstidega saab mõjutada laia publikut ning suurepäraselt suunata ja kujundada seda, millest räägitakse.

Putini on kasutanud sama lähenemist. Nn trollifarmide abil jõuavad libauudised sotsiaalmeedia vahendusel internetti ja liiguvad edasi nii inimeste isiklikes infovoogudes kui meedia vahendusel.

Selline propagandaprojekt nagu Russia Beyond The Headlines (Venemaast rääkivad erineva sisuga artiklid, mida müüdi ja müüakse suurtele lääne ajalehtedele – toim) annab sisu kvaliteetlehtedele, mille lugejaskond ei ole ei kasvav. Enam ei ole ajad, mil informatsioon liiguks eliidi kaudu rahvani. RT ja Facebook viivad info kohe rahva sekka ja see jõuab paremini vähem informeeritud ja lihtsamini mõjutatavate inimesteni. 

Kui suurest Venemaa mõjust saame me rääkida USAs juba toimunud ja Prantsusmaal-Saksamaal alles ees olevate valimiste puhul?

Ameerikas oli vahe kahe kandidaadi vahel väga väike ja sellise kõikumise puhul võib mõni õigel hetkel avaldatud libauudis või laimulugu tõepoolest mõju avaldada. Euroopa valimiste puhul on olukord ja juba süsteem ise teistsugune – eriti Prantsusmaal ja Saksamaal, kus Venemaa kindlasti kätt pulsil hoiab –, ning meil pole tegemist nii väikeste vahedega.

Mis puutub Saksamaasse, siis ei pruugigi kristlike demokraatide ja Angela Merkeli võit Venemaa jaoks halb olla – Merkel on tuttav suurus. Prantsusmaal on aga selge, et konservatiivide kandidaat saab olema Francois Villon ja tema vastas Rahvusrinde Marine Le Pen. Sel juhul ei ole enam küsimust – võistlus käib kahe Putini-sõbraliku juhi vahel.

Mis puutub USAsse, siis usun, et peagi näeme veel sellesarnaseid uudiseid, nagu levis aeg-ajalt valimiste ajal. Häkkimised ja manipulatsioonid ei ole veel läbi, me lihtsalt ei tea, millal neid meie ette puistatakse. Oleme jõudnud uude massikommunikatsiooni ajastusse ja jäänud selle mõistmisel hiljaks.

Jõuame jälle tõdemuseni, et olime n-ö enne kohal, aga Venemaa on uue meedia enda kasuks paremini tööle pannud?

See ongi väga huvitav. Google ja Facebook tulid Ameerikast, aga oma huvide heaks kasutab neid nüüd väga osavalt Venemaa, teeb seda kavalalt ja on sinna palju panustanud. Meie maailmavaate ja eluviisiga ei käi sedasorti propaganda kokku. Venemaa on aga tsentraliseeritud lähenemisega riik, kes ei karda rääkida selgeid valesid ja oskab ära kasutada lääne nõrkusi ning kellel jagub Euroopas sõpru nii paremal kui vasakul. Sõbrad aitavad aga õige mitmel tasandil ideid levitada.

Venemaa informatsiooni levitatakse läänes kui alternatiivset, mis teeb selle paljudele atraktiivseks. Aga me teame, et Venemaal on alternatiivsetel häältel üha vähem ruumi, kuigi Kreml matkib kõike lääne kodanikuühiskonnale omast, esinedes erinevate kodanikuühenduste alt ja kasutades ära arvamuste paljususe lubamist.

Oma raamatus toote te Venemaa mõjutustegevuse viiside seas ära erinevate erakondade rahastamise läänes. Ära on mainitud ka Eesti. Kas Eesti paigutub ses plaanis teiste lääneriikidega samasse mustrisse või on siin midagi eripärast?

Pean ütlema, et pole Eesti olukorda süvitsi analüüsinud, küll aga on teie Keskerakonna ja selle esimehe Edgar Savisaare lugu mulle tuttav. Olen vaadanud seda kui üht näidet paljudest.

Olete kokku puutunud ka Eesti uue valitsuse moodustamist puudutavaga?

Olen tuttav sellega, et Keskerakond, kel on sidemed Venemaaga ja kes paigutub selle poolest Kremli-meelsete Euroopa erakondade sekka, on nüüd peaministrierakond. Milline teie olukord täpsemalt on ja kui venemeelne on või ei ole uus valitsus, teate ise ilmselt paremini. Savisaar enam Keskerakonna esimees ei ole ja võib-olla on uus juhtkond senisest erinev.

Mainisite, et Venemaa oskab ära kasutada lääne nõrku kohti. Mis on meie parimad nõrgad kohad?

Demokraatia ja valimised. Venemaal toimuvad muidugi ka valimised, aga need on midagi muud, me ei saa vaadata neid samasuguste valimistena, nagu toimuvad Euroopas. Kremlis on hästi teada, et kui mõnes riigis toimuvad valimised, on aeg sekkuda – olud on arvamuse kõigutamiseks kõige soodsamad. USA valimised olid juba ära, nägime, et Venemaa oli väga aktiivne. Sama saab toimuma kindlasti Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis.

Marcel H. van Herpen

• 1992. aastast juhib mõttekoda Cicero Fond, mis keskendub eelkõige Ida-Euroopale ja postsotsialistlikule ruumile.

• Ameerika mõttekoja National Interest ja paljude ajalehtede kaastööline.

• Viimase aja uurimisteemad on geopoliitika, putinismi-ideoloogia, Venemaa ja lääne suhted, infosõda ning Euroopa Liidu ja USA suhted. 

•  Kirjutanud kolm raamatut Putini Venemaast: «Putin’s Propaganda Machine – Soft Power and Russian Foreign Policy» 2015, «Putin’s Wars – The Rise of Russia’s New Imperialism» 2014, «Putinism – The Slow Rise of a Radical Right Regime in Russia» 2013.

• Äsja eesti keeles avaldatud raamatus vaatleb Venemaa-poolset lääne avaliku diplomaatia algatuste jäljendamist, lääne suhtekorraldusfirmade palkamist, liba-vabaühenduste loomist oma tegevuse kattevarjuks, lääne meediafirmade kokkuostmist, poliitiliste parteide finantseerimist, ülemaailmse televisioonivõrgu RT loomist, venekeelse elanikkonna ärakasutamist oma huvides, vene õigeusu kiriku ja niinimetatud traditsiooniliste väärtuste ärakasutamist oma propagandaks ning lääne lõhestamist.