Aimar Ventsel: Islamist ja Eestist. Ilma pagulasteta (17)

Aimar Ventsel
, etnoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti moslemite jumalateenistus Tallinnas.
Eesti moslemite jumalateenistus Tallinnas. Foto: Toomas Huik/Postimees

Eesti islamiekspertide peamisi argumente islami ohtlikkuse tõestamisel on suvaliste koraanitsitaatidega lahmimine ja inimesi šariaadiga hirmutamine, kirjutab etnoloog Aimar Ventsel Sirbis.

Eestis on esile kerkinud kodumaiseid nn islamieksperte, kel on alati põhjapanev vastus igale küsimusele islamist, moslemitest, islamismist ja tsivilisatsioonide konfliktist. Neid arvamusi on lõbus lugeda, ent paraku loovad need vildaka ettekujutuse nähtustest, millest meil teadmisi on minimaalselt. Moslemite ja islami kohta on liikvele läinud ja kujundavad üldist arusaama mitmesugused ebatõed.

Ise ma end islamieksperdiks ei pea, ent mul on oma kogemus selle teemavaldkonnaga. Kokku on mul olnud kolm moslemist doktoranti, vähemalt üks moslemist ülemus, olen töötanud instituudis, kus suur osa teadureid olid moslemid ning olen teinud välitööd vähemalt kahes moslemiregioonis.

Islam vs. islamism. 

Eksperdid kipuvad ühte patta panema (ere näide on Üllar Petersoni hiljutine artikkel oktoobrikuu Diplomaatias) islami ja islamismi. Islam on religioon kõigi oma heade külgede ja vigadega ning mitme vormiga ehk siis suhe inimese ja kõige kõrgema vahel. Islamism on poliitiline ideoloogia, mille eesmärk on luua islamiriik ehk kalifaat, kusjuures islamiriigis peab kehtima vaid üks konkreetne viis islami kui religiooni ja tema poliitiliste institutsioonide ning seaduste tõlgendamisel.

Igaüks on vahest kokku puutunud väitega, et islamism on oma olemuselt keskaegne relikt, anakronism valgustusajastu läbielanud maailmas. Nii paradoksaalne kui see ka pole, on islamism vägagi modernne nähtus, mille kujunemises on olulist osa mänginud Euroopa riigid. Ehkki koloniaalvõimud on omavahelises võitluses moslemimaades alati ära kasutanud kohalikke islamifanaatikuid, peetakse tähtsaks Osmani impeeriumi ja Saksa keisririigi vahel enne Esimest maailmasõda sõlmitud lepingut, millega Saksamaa võttis endale islamimaailma eeskostja rolli õhtumaadel. Saksamaa oli ainukene Euroopa suurriik, kel ei olnud moslemimaades kolooniaid ja seega ka valatud verd kätel. Saksa välisministeeriumi juurde asutati islamimaadega tegelev osakond, kes leiutas ka termini «islamimaailm» (sks islamische Weltmuslimische WeltWeltislam) ehk siis kontseptsiooni ühtsest ja monoliitsest moslemite ilmast.

Ka Teise maailmasõja ajal üritasid kõik sõdivad riigid Jaapanist USAni islamiradikaale ära kasutada. Isegi Nõukogude Liit pani ametisse nn punase mufti, kes pidi moslemeid kannustama võitluses Saksamaa ja tema liitlastega. Kurikuulus on USA roll Talibani loomisel ja toetamisel, ent vähe on teada, et Afganistani sõja ajal õpetati Kesk-Aasia nõukogude vabariikides välja ka nn kontradžihhadiste võitluseks Talibaniga.

Edasine on juba ajalugu. Mingil hetkel ei suudetud loodud monstrumit enam kontrollida ja islamistlikud liikumised hakkasid elama oma elu. Minu teada on vaid Peeter Raudsik kirjutanud sellest, et tegelikult on islamismiga ennekõike kimpus islamimaad. Islamistile on teistmoodi koraani ja islamipärimust interpreteeriv moslem samasugune uskmatu nagu kristlane või juut. Islamimaades kardetakse islamiradikalismi väga ja kohati võideldakse sellega brutaalselt. Samuti on vähetuntud tõsiasi, et enamik islamimaailma juhtivaid vaimulikke ja usuinstitutsioone Indoneesiast araabia maadeni on Islamiriigi tegevuse hukka mõistnud.

Eesti ja islam. 

2011. aasta rahvaloenduse järgi elas Eestis 1508 islamiusulist, neist 148 eestlast. Praeguseks on mõlemad näitajad vähemalt kahekordistunud. Eestlastest moslemitele tulevad veel juurde teistest rahvustest Eesti Vabariigi kodanikud. Siit tulenevalt kerkib esile huvitav nüanss isegi presidendikandidaatide debatist läbi käinud mošee (mitte)ehitamisest – kohe väga huvitab, kuidas käib see kokku Eesti Vabariigi kodanike põhiseaduslike õigustega.

Esimesed moslemikogudused registreeriti Eesti Vabariigis 1928. aastal Narvas ja 1939. aastal Tallinnas. See tähendab, et suuremal hulgal on moslemeid elanud Eestis vähemalt XIX sajandist, et siis aastakümnete jooksul organiseeruda kuni koguduse registreerimiseni. Ka tänapäeval puutuvad Eesti elanikud oma riigi territooriumil kokku moslemikultuuriga, seda sageli endale teadvustamata. Eriti käib see muidugi gastronoomia valdkonna kohta. Huvitav, kui paljud annavad endale aru, et külastades Aserbaidžaani restorani puutume tinglikult kokku ka moslemikultuuriga. Või et need sinivalged kettad Türgi toidukohtades ei ole seinal mitte ainult kaunistuseks. Ja et need imelikud krõnksud on koraani tsitaadid.

Kogu selle mittemärkamise põhjuseks on meie peas kinnistunud stereotüübid moslemitest – padrunivööga turbanitega habemikest Afganistani mägedes. Meid ümbritsevad tatarlased, osseedid, aserid, kasahhid ja kirgiisid ei näe niimoodi välja ja nende eneseidentifitseerimist moslemina tähistab tavaliselt tagasihoidlik ripats kaelaketi, käevõru või koti küljes. Mis jälle ei tähenda, et nad kodus koraani loeksid või ramadaani ajal paastuksid. Oluline osa mittearaabia päritolu moslemeid on mittereligioossed, moslemiks olemine on neile pigem sotsiaalne ja kultuurne identiteet. Võrdluseks kas või kristlikku kultuuriruumi kuuluvad eestlased, kes on muutnud kristlikud traditsioonid, nt jõulude tähistamise, perekondlikuks ja rahvuslikuks pühaks.

Orientalismi kaks fragmenti. 

Sellest johtuvalt võib oletada, et kui kusagil meie ümber areneb moslemikultuur ja see ei väljendu pikkades habemetes, maani hõlstides või Kalašnikovi automaadis, siis võib-olla peaks ka muid stereotüüpe revideerima. Mõiste «orientalism» all soovitakse käsitada eksootilisi rahvaid, kultuure ja riike ühtse monoliitse nähtusena. Nagu ka maailma 1,6 miljardit eri rahvustest, koolkondadest, sektidest pärinevaid ning erineva liberaalsusastmega moslemeid. Islamiekspertide üks peamisi argumente islami ohtlikkuse tõestamisel on suvaliste koraanitsitaatidega lahmimine ning šariaadiga hirmutamine. Mõlemad on demagoogilised võtted. Oletada, et kõik maailma moslemid elavad näpuga pühakirjas järge ajades on sama absurdne kui eeldada, et iga miskitmoodi ennast kristliku kultuuri kandjaks pidav inimene elab rangelt kümne käsu järgi. Siin on diapasoon sama lai kui läänes – fanaatikutest ja puristidest kuni õlakehitajateni.

Sama on lugu ka šariaadiga, millest iga sõnavõtja näib kõike teadvat. Rahvale tahetakse selgeks teha, et kõik moslemid elavad üksnes oma islamiseaduste järgi. Tegelikult pole šariaat lihtsalt juhend inimeste kividega surnukspildumiseks, vaid peale õigusnormide on tegemist ka keerulise sotsiaalsete ja moraalinormide kogumikuga. Trikk on aga selles, et ühe käe sõrmedel võib üles lugeda riigid, kus šariaat on kriminaalseadustiku aluseks. Enamikul riikidest, mida pidevalt nimetatakse islami- või moslemiriikideks (ja mis ometi seda ei ole, nt endise Nõukogude Liidu Kesk-Aasia riigid on kõik ametlikult sekulaarsed) on enam või vähem arusaadavad ajakohased seadused (nendest kinnipidamine on muidugi iseasi). See ei tähenda, et mitmes sellises riigis ei üritataks rakendada šariaadiseadusi. Enamasti tehakse seda traditsiooniliste adat-kohtute abil, kus «auväärsed vanamehed» tüliküsimusi ja kuritegusid lahendavad. Mõnes riigis on adat-kohtud mingites raamides lubatud, mõnedes rangelt keelatud.

Kui vaatan tagasi aastakümneid kestnud suhtlemisele eri kontinentidelt pärit eri rahvusest eri vanuses moslemitega, võin öelda, et väga raske on leida ühisnimetajat kõigi maailma moslemite kohta. Inimesed on vaadetelt ja elustiililt väga erinevad, reageerivad olukordadele väga erinevalt. Aserit, kasahhi ja tansaanlast on väga raske ühte patta panna. Üldjuhul võib moslemite kohta väita, et nad tõesti hoiduvad sealihast. Olen täheldanud ka väga leiget suhtumist alkoholi. See ei tähenda alati alkoholist paaniliselt hoidumist, pigem sellist käitumist, kus juuakse vähe, ja kui on vaja ära minna jäetakse tihti see piskugi lauale. Moslemipäritolu noored paistavad silma austusega vanemate inimeste, õpetajate ja muidu ülemuste vastu.

Inimene kipub ikka tundmatut kartma ja otsima sellele mustvalget seletust. Mina soovitan rahuneda ning mitte teha islamist ja moslemitest tonti. Kui aga räägime terrorismist, siis ei tohi uskuda meie kodukootud teadmamehi, kellest osa kasutab kusagilt netiavarustest leitud, kontekstist väljarebitud koraanitsitaate. Usaldada tuleb hoopis selleks seatud ja volitatud institutsioone, kes peavad tagama Eesti Vabariigi, tema kodanike ja kõigi elanike turvalisuse.

2015. aasta alguses oli ETVs arutelusaade pagulasteemadel, kus Mart Helme tuli välja kõigi klišeedega, mis meedias moslemite kohta ringlevad. Kõige veenvamad ja ühtlasi kõige tagasihoidlikumad olid saates aga hoopis migratsiooniametnikud, kellest oli näha, et nad teavad, mida räägivad.


Sirbis avaldus tekst pealkirjaga «Islami teadmamehed ja nende klišeed», Postimees kasutab autori algset pealkirjavarianti.

Kommentaarid (17)
Copy
Tagasi üles