Edward Lucase kolumn: valmistudes NATO-järgseks Euroopaks

Edward Lucas. Foto: Liis Treimann

Läinudaastase Château Béla julgeolekukonverentsi järel Lõuna-Slovakkias kirjutasin selle õdusa ürituse kohta sünge mõtiskluse pealkirjaga «Jäised tuuled Kesk-Euroopas». Sel aastal on ilm halvenenud, kirjutab Briti ajakirjanik Edward Lucas BNSi kolumnis.

Mõned asjad pole muutunud. Erinevalt kõigist teistest konverentsidest osaleb Château Béla üritusel vaid mõnikümmend inimest, kellest paljud on tundnud üksteist juba aastaid või aastakümneid. Arutelusid peetakse jätkuvalt mitteametlikus formaadis kaminatule ümber ning igal aastal muutub meeleolu süngemaks.

Me tegeleme endiselt lõpuni seedimata läbikukkumistega. Iraagi sõda andis tõsise hoobi avalikkuse usaldusele lääne kui pädeva ja õiglase geopoliitilise jõu vastu. Finantskriis tegi sama meie majanduspoliitika kujundajate usaldusväärsusega. Uus nähtus on süsteemivastaste meeleolude hüppeline tõus alates eelmisest aastast: Brexit, Trumpi nimeline maavärin, Vabaduspartei esiletõus Austrias, AfD Saksamaal, Rootsi Demokraadid ja Prantsuse Rahvusrinne. Lisaks oleme näinud Venemaa jultunud ja edukat sekkumist USA poliitilisse süsteemi. Usaldus demokraatia vastu on kõikjal langemas, eriti noorte seas.

Meie arutelud, mis varem keerlesid selle ümber, kuidas tugevdada eesliiniriike – Balti piirkonnas, Kesk-Euroopas, Ukrainas ja Gruusias, on nüüd eksistentsiaalsed. Kas NATO elab Trumpi valitsuse üle? Kas Euroopa Liitu on võimalik päästa? Päevakorra tipus on küsimused, mis tundusid alles hiljuti kujuteldamatud.

NATO on suures ohus. Nagu märkis üks konverentsil osaleja, võib Donald Trump Atlandi liidule surmahoobi anda ühe ükskõikse ja hoolimatu säutsuga. USA väed Euroopas ja tuumagarantii on mõttetud, kui Venemaa ei usu, et president neid kasutab. NATO struktuur jääks alles, ent tühja kestana, meenutades kiriku hooneid ja vaimulikkonda, kelle juht on avalikult pilganud selle kõige pühamaid ettekirjutusi.

Lähikuude suurim prioriteet on vältida «Suurt tehingut» Venemaaga: me oleme läbi tegemas «Stardiloendust Jaltani», nagu ütles üks osaleja. Selle kokkuleppe võimalikud elemendid on selged: terrorismivastane koostöö, nõretavad deklaratsioonid sõprusest, sanktsioonide tühistamine, NATO laienemise peatamine (andke andeks Soome, Gruusia, Rootsi ja Ukraina) ning eesliini demilitariseerimine. See võib hõlmata näiteks Venemaa otsust viia Iskander-raketid Kaliningradist ära vastutasuks NATO otsuse eest peatada plaanid Poola ja Baltimaade julgeoleku tugevdamiseks.

Selline tulemus oleks katastroofiline. Eesliiniriigid tunneksid end hüljatuna ja demoraliseerituna. Kremli mõju neis riikides suureneks järsult. Seejärel tõenäolisemaks muutuva konflikti korral oleks Venemaal erinevalt NATOst võimalik kiiresti oma võimekus taastada.

Ma väitsin, et me peaksime võitlema parima tulemuse eest, valmistudes samal ajal halvimaks. NATO ei ole veel hukule määratud. Trumpi valitsuses on piisavalt tugevaid atlantiste, eriti tulevane kaitseminister, ja kongressis on neid veel rohkem. Maailma ignoreeriv isolatsionism võib sobida hästi valimiskampaaniasse, ent selle abil ei ole võimalik riiki valitseda. NATO võib veel suuta kohenda toime tulemiseks kogu Venemaa taktikaarsenaliga – propaganda, küberrünnakud, räpane raha ja majanduslik käteväänamine.

Aga need arutelud on liiga mugavad. Eurooplased peaksid varuplaanina kiiresti valmistuma selleks, mida ma pean tõenäolisimaks tulemuseks: NATO-järgseks julgeolekukorralduseks, kus Ühendriikide osalemine on parimal juhul heitlik. Balti- ja Põhjamaad ning Poola peavad tegema seninägematult tihedat koostööd. Nagu ma märkisin eelmisel aastal oma artiklis «Saabuv torm», ületab nende kombineeritud sisemajanduse kogutoodang Venemaa oma. Nad on raskustes mitte vahendite puuduse, vaid tahtejõuetuse ja puuduliku koordineerimise tõttu.

See on põhimõtteliselt lahendatav. Ma ootan juba järgmist Château Bélat, aga minus tekitab judinaid selle võimalik päevakord.