Vambola Paavo: poliitikud ka ei õpi

Vambola Paavo Foto: PP

Nii mõnigi poliitik, kellega olen viimastel nädalatel vestelnud, nimetab uut koalitsiooni unelmate valitsuseks. Ajaloo näitel teame, et unelmate valitsejaid ega valitsusi pole olemas ning ka imed eksisteerivad vaid muinasjuttudes, kirjutab ajakirjanik Vambola Paavo.

Eesti reaalsus on see, et uuel aastal hakkame senisest rohkem maksma toasooja eest, kuna välja on käidud maagaasi aktsiisi tõus. Järgmise kolme aasta jooksul kasvab see praegusega võrreldes kolm korda. Kui lisada toasooja hinnale tootja kasum ning käibemaks, võib lõpparve kujuneda tarbijale ehmatavaks.

Millisest kodukulude vähendamisest me siis räägime? Kogu see jutt on tegelikult puru silma ajamine. Inimesi karistatakse selle eest, kui nad panustasid kümne aasta jooksul gaasküttele.

2005.–2006. aastal räägiti keskkonda saastava masuudi ning kivisöe kasutamise lõpetamisest, mistõttu läksid paljud katlamajad üle gaasile. Elamupiirkonnad ja korteriühistud võtsid riske ning tegid uute katelde kasutamiseks investeeringuid. Mõnigi väiksem katlamaja pole senini laenudest vabanenud.

Maapiirkondades on alles ka masuudil töötavad katlamajad ning nende kliendid on nüüd õnnega koos. Osa katlamaju on nii gaasi kui ka masuudi peal, mis pole ka paha lahendus: kui midagi ootamatult kallineb, saab odavamale allikale sujuvalt üle minna.

Uuel aastal hakkame maksma rohkem toiduvalmistamise eest, sama lugu on vee soojendamisega. Paljudes kodudes on gaasiboilerid ja köökides gaasipliidid. Kindlasti ei hakata neid kiirkorras üle parda viskama.

Hinnatõus niidab jalad töötlevalt tööstuselt ning ka kaubad ja teenused kallinevad oluliselt. Kõige mustem stsenaarium on see, kui sektor tervikuna kaotab naabrite ees konkurentsivõime. See seab löögi alla tarned ja lõpuks töökohad. Ettevõtted on teinud äriplaanid pikema aja peale, seal pole arvestatud poliitiliste fopaadega.

Ettevõtlusminister, mida Te arvate ja kostate? Kergekäeline aktsiisi tõstmine tuleb hiljem valusa bumerangina tagasi. Valitsuse lubadustele on vaja kahtlemata katteallikaid, kuid kas praegune viis on selleks kõige õigem lahendus? Riigieelarve täitmiseks on muidki teid.

Pole kuulnud, et uus valitsus võtaks midagi ette transiidilt maanteede kasutamise eest tasu nõudmisel. Võõrast numbrit kandvad sõidukid vuravad nagu enne, maksmata sentigi meie infrastruktuuri kulutamise eest. Eesti maksumaksja on kui Orumäe lammas, kes laseb end pügada ja tasub oma taskust võõraste lõhutud teede parandamise. Isegi kirutud Venemaa on seadnud sisse maksu nii transiidile kui omadele raskeveokitele. Luhamaa–Pihkva ja Narva–Peterburi vahele on üles seatud massiivsed karkassid, mille küljes kaamerad ja andurid. Need hakkavad vinettidele laetud raha maha võtma.

Oleme e-riik ja uhkeldame e-teenustega. Ungaris ulatab rekajuht bensiinijaamas tehnilise passi ja andmed lüüakse pärast vajaliku summa tasumist arvutisse, politseil on hiljem võimalik pardaarvuti kaudu teemaksu tasumist kontrollida. Pole vaja rekat ega bussi isegi peatada! Mis saab olla lihtsam, kui riigikogu teeks uue aasta algul seadusemuudatuse maanteemaksu kohta ja paneks selle kehtima 2017. aasta juulist või augustist. Piisab kõrgete ametimeeste mõnepäevasest käigust madjarite juurde, et asjaga tutvuda. Tuleb pea tööle panna ning jätta aktsiisid rahule.