Mihhail Lotman

FOTO: Erlend Štaub

Koalitsioonilepe sai vahepeal selgemaks, küll aga on mul endiselt suuri raskusi sellega, et koalitsioonipartneril Keskerakonnal on jätkuvalt partnerlusleping Ühtse Venemaaga, kirjutab semiootik Mihhail Lotman (IRL) oma blogis. 

Möödunud nädala algus olid mul kiired ajad nii akadeemilises kui ühiskondlik-poliitilises mõttes. Suhtlesin eri kanalite kaudu erakonnakaaslastega, aga ka mitmesuguse meediaga, nii kodu- kui välismaisega (osalemisest Venemaa televisiooni programmidest ütlesin siiski viisakalt ära).

Paljud asjad uues koalitsioonileppes said selgemaks, ennekõike majandus- ja rahandusvaldkonnas. Ma ei saa öelda, et olen nendest asjadest vaimustuses, kuid vähemalt mõistan nüüd loogikat. Küll aga on mul endiselt suured raskused aktsepteerimaks uut koalitsioonilepet tervikuna ja eriti partnerlust Keskerakonnaga, kes on omakorda seotud partnerluslepinguga Jedinaja Rossijaga (Venemaa võimupartei Ühtne Venemaa - toim).

Kuna sotsiaalmeedias ja kommentaarides on papagoi järjekindlusega korrutatud: ei ole mingit lepingut olemas, on vaid mingi sisutühi ja külmutatud protokoll, Lotman tehku endale asjad selgeks, mõni isegi seletab, mis vahe on protokollil ja lepingul, tahan siinkohal asja veel kord üle täpsustada.

Oluline on, mida näeb Ühtne Venemaa

Esiteks, ei ole oluline, kas mina teen nendel mõistetel vahet, vaid kas neid eristab Jedinaja Rossija.

Vastus on: ei erista, ja nende dokumentides ja esindajate sõnavõttudes on läbisegi kasutatud nii lepingut (dogovor), lepet (dogorvjonnost) kui ka protokolli (protokol).

Teiseks, ei ole õige, et leping on tähtis, protokoll mitte. Teadaolevalt kirjutasid 1939. aasta augustis härrased Molotov ja Ribbentrop alla mittekallaletungi lepingule, mis kaotas oma juriidilise tähenduse 22. juunil 1941 seoses Saksamaa kallaletungiga Nõukogude Liidule. Kuid selle lepinguga olid kaasas protokollid, millest üks väga oluliselt puudutas (ja tegelikult puudutab siiamaani) Eesti saatust. Selle kuulutas õigustühiseks alles NSVL Rahvasaadikute Kongress 24. detsembril 1989, kuid selle tagajärjed said enamasti likvideeritud Eesti taasiseseisvumisega ja Nõukogude Liidu vägede väljaviimisega. Enamasti, kuid mitte täielikult, kuna osa sõjaeelsest Eestimaa territooriumist on tänu sellele protokollile siiamaani Venemaa käes ja on raske ennustada, kas üldse, kuidas ja millal võiks selline asi lõppeda.

On olemas väljend «miljoni dollari küsimus», kuid mina tahan esitada kolme krossi küsimuse: mis on antud juhul tähtsam, kas leping või protokoll?

Kolmandaks, ei ole oluline, mis on paberi nimetus ning isegi mis on selle sisu. Sõnad võivad olla ükskõik kui õilsad, tähtis on aga lepingu olemasolu fakt ise. Ei hakka meelde tuletama, kellega on Jedinaja Rossijal sõlmitud koostöölepingud/protokollid, kuid alati on need lepped seotud siseasjadesse sekkumise ohuga, mis nii mõnigi kord on ka realiseerunud. Leping Janukovitši Regioonide Parteiga tõi snaiprid Kiievi kesklinna ja relvastatud sekkumise Ida-Ukrainas.

Toimunud kohtumistest jäi mulle mulje, et vähemalt mõned meie erakonna juhtfiguurid saavad sellest suurepäraselt aru ning sain üsna kõvasõnalisi, kuigi ebamääraseid kinnitusi, et probleemil hoitakse teraselt silm peal: järeleandmised julgeoleku- ja korruptsiooniküsimustes ei tule kõne alla.

Kuid siinkohal tahaksin ma rääkida ühe vana anekdoodi. Mees, kes oli hullumajas ravil, kuna arvas, et on viljatera, sai lõpuks terveks ning lasti välja. Äkki tormas ta aga paanikas tagasi.
«Milles asi?» 
«Kukk!!!"
«No kuulge, te ju teate hästi, et te ei ole viljatera!» 
«Jah, ma saan sellest suurepäraselt aru, kuid ma pole kindel, et ka kukk seda teab.»

Ma tunnen ennast selle patsiendina, kes muretseb mitte niivõrd sellepärast, kas Jüril hoitakse teraselt silm peal, vaid selle pärast, kes hoiab silma peal Vladimiril.