President Ilves: avades end teistele, õpime iseennast paremini tundma

President Toomas Hendrik Ilves. Foto: Toomas Volmer

President Toomas Hendrik Ilves kutsus oma kõnes Eesti Vabariigi 93. aastapäeva kontsertaktusel Eesti rahvast keskenduma järgmisel kümnendil ühiskonna elukvaliteedi parandamisele, avatusele ja sallivusele.

Hea Eesti rahvas, kallid sõbrad.

Väikerahvana tunnetame otse, kui haprad ja haavatavad me oleme. Iga kaotus toob ühtaegu isikliku ja ühiselt tajutava valu.

Suured õnnetused panevad meid proovile – inimestena, ühiskonnana, riigina. Eriti, kui kannatanud on lapsed. Eriti siis, kui see asetub möödunud, meid raputanud tragöödiate ritta.

Ma palun kõigil tõusta, siin saalis ja kodudes, et mälestada neid, kes pühapäeval Haapsalus hukkusid.

Ma tänan.

Olles siirad oma valus, tunnistades iga inimese tähtsust ja tähendust siin maal, mõistame me selgelt oma kohustust, erilist kohustust väikese riigi ja rahva kodanikena.

See on kohustus hoolitseda, suhtuda oma ligimestesse ja kaaskodanikesse suurema

sallivuse, tähelepanu ning austusega.

Sellest, ja mitte päevapoliitikast, ma tahangi teile täna rääkida.

Täna, Eesti riigi sünnipäeval, räägime Sinust ja Minust ja meie naabrist, meie sugulastest ja töökaaslastest. Räägime kõigist Eesti inimestest, keda me ise ei pruugigi tunda, aga kelle elujooned jooksevad kõrvu ja katkematult seotuna nagu rahvariide triibud.

Need jooksevad üheskoos, ühe kangana saatuse telgedel.

Mu daamid ja härrad.

Tänavu möödub Eesti Vabariigi taastamisest 20 aastat. Parasjagu just nii pikaks loetakse tavaliselt ühe põlvkonna kestust.

Me kõik oleme selle Eesti esimene põlvkond, hoolimata vanusest või päritolust. Endi poolt loodut vaadates on meie pilgus ehitaja uhkust, omaniku kriitilisust, aga ka lapsevanema hella lühinägelikkust.

Paari põlvkonna kauguselt selge pilguga tagasi vaadates tunnistavad meie lapselapselapsed, et Eesti täitis nende kahekümne aasta vältel meie rahva toonase põhieesmärgi: teha kõik selleks, et 20. sajandi tragöödia ei korduks.

Seda on tehtud valikute ja valitsuste kaudu, pingutuste ja isegi ohverduste hinnaga. Aga seda on tehtud sihikindlalt ja kindlameelselt.

 Me eesmärk on olnud põimuda, lõimuda, olla seotud ja sidustatud Euroopaga.  Selle

vaimse Euroopaga, millest unistas sajand tagasi Noor Eesti.

Et meil oleks julge olla siin korduvalt räsitud kodumaal.

See polegi nii väike saavutus ühe inimpõlve jaoks. Selleni, mida Eesti on saavutanud, pole jõudnud mitte kõik totalitaarsest ja vägivaldsest okupatsioonist väljunud riigid.

Selle eest tuleb tänada neid valitsusi, kel oli julgust eelistada otsustavust populaarsusele.

Aga eeskätt tunnustaks tulevane ajaloolane eesti rahvast – tegelikult Sind, su abikaasat ja vanemaid ja lapsi, kes te tundsite ära ja tahtsite ja toetasite kõiki raskeid valikuid, püksirihma pingutamisi, kohustuste kandmist.

Ta tunnustaks rahvast, kes ei libastunud populismi teele, kes ei löönud kartma, ei pööranud kõrvale ega tagasi.

Eesti aja loos, selles suures, mida koovad igaviku kangrud, oleme lõpetanud ühe peatüki,  mis algas 1991. aastal, mil me väljusime varjude vallast.

Selle peatüki võib tõepoolest lõpetatuks lugeda. Või suisa köite, eepose, odüsseia pealkirjaga «Tagasitulek». Teades, et meie homne on jätkuvalt lootustest värske.

Aga edasi? Kuhu läheb Eesti nüüd? Mille suunas liikuda, kui pole tarvis tingimata eelnevast eemalduda, ära minna?

Me muretseme, et äkki polegi enam eesmärki. Me tellime isegi rahvaküsitlusi, et teada saada, mis see võiks olla.

Head sõbrad.

See on arusaadav. Me kõik mõistame, et järgmise inimpõlve pikkune ülesanne ei seisne

järjekordse etteantud testi sooritamises. Pelk SKT või palganumbri kasv ei saa olla sihiks.  Muidugi tuleb kindlustada igale inimesele väärikas elatustase. Riigi majanduse heaolu on tähtis. Ent niisama tähtis on meie vaimne heaolu. Põhiväärtuste kindlus. Usk heasse tulevikku.

Meid ei peaks enam kummitama okupatsiooniaegne hirm: kas meie, meie keel ja meie kultuur jääb püsima.

Me oleme saanud hakkama. Ja saame ka edaspidi.

Me pole naiivsed, rahvas teab ja mäletab, milline oli totalitaarne režiim. Mida ja kuidas ta tegi, olgu siis seitsmendal või kolmekümne seitsmendal «rahu» kevadel. Eesti kultuur, kirjandus ja lähiajaloo uurimine on hirmu valitsemise ära kirjeldanud ja paljastanud.

Hirm ei peaks meid enam valitsema.

Kui ajendiks pole enam hirm, muutub oluliseks õiglus. Ausa mängu reeglid peavad kehtima kõigile. Igas eluvaldkonnas. Ka valimistel ja erakonnapoliitikas.

Et ei võeta abiks raha, mis on tegelikult rahva ja maksumaksja, mitte poliitikute ega parteide oma.

Et ei lubadused ega teened ole müügiks, ei kodumaale ega välismaale, salaja ja seadusi rikkudes labase kavaga demokraatlikke valimisi sisuliselt nurjata. Või nende legitiimsust kahtluse alla seada.

Ehk lihtsamalt – vabale rahvale on oluline, et ollakse ausad.

Valemängude katsed äratavad ellu kõiki noid vanu hirme, millest jäädavalt vabanemiseks on kõik nii palju vaeva näinud.

Aga olgu selge: rahvas ei lase, ei luba sel naasta.

Sestap ongi oluline, et igaüks meist, iga täisealine Eesti kodanik, osaleks omaenda tuleviku kujundamisel ja läheks valima.

Ent valimised, mu head kuulajad ja vaatajad, on vaid üks vahend, kuidas kujundame oma elu vabal maal. See on üks paljudest valikutest, ja kaugeltki mitte ainus.

Mind on viimase viie aasta jooksul kõige rohkem üllatanud ja rõõmustanud kogu selle tegevuse hoomamine, mida Eestis kodanikud suudavad ise oma vabal valikul ära teha seltsides, ühendustes ja ühingutes.

Ka üksikisikuna, kes tunnetab, et tal on tegutsemiseks vabadus. Vabadus, elu vabas riigis tähendab ju ennekõike seda, et me ise saame korraldada oma elu ega pea kelleltki ülevalt selleks luba saama.

Uue maailma selts, teatri NO99 Ühtse Eesti Suurkogu, Teeme ära, Eesti Toidupank, üliõpilasorganisatsioonid ja korporatsioonid, Punane Rist ja skaudid, Noorkotkad, Kodutütred ja Kaitseliit, Caritas, Supilinna selts, Eestimaa Looduse Fond. Ja lugematu hulki teisi.

Need tõestavad, kuidas me saame oma elu iga päev paremaks teha, ühiskonda mõjutada, kritiseerida, kaaskodanikke aidata, keskkonda parandada.

Need moodustavad ja tugevdavad Eesti elu, olles meie maa kude, sidusus ja side.

Igaüks neist teeb meid iseseisvamaks ja vabamaks, ning koos sellega meie elu Eestis paremaks.

Siit tuleb jõud saada hakkama käegalöömise ja tardumusega, künismi ja trotsiga; tulla toime vaimu muserdava ükskõiksusega.

Need väärikad ühendused ühtlasi tõestavad, kui kaugele me oleme kahekümne aastaga jõudnud. Et ilma suurte juhtide, parteide ja loosungiteta saame ise oma elu ja ümbrust korraldada selliseks, nagu see südamele lähedane tundub.

Muidugi sõltub me ühine elu siin Eestis ka meie poliitilistest valikutest. Aga üha enam sõltub see me endi vabadest igapäevastest valikutest, mitte presidendist, valitsusest, parlamendist, parteidest, ministeeriumiametnikest, linna- või vallavõimust.

Meil siin, nagu me põhiseadus seda ütleb, on kõrgeim võimukandja ikka Eesti rahvas ise. Ja mitte vaid valimiste päeval, nagu käimasolev kampaania pidevalt rõhutab.

Vaid tõesti iga päev.

Head sõbrad.

Neid valikuid, kuhu suunda minna ning kuidas oma oskustele ja huvidele rakendust leida, on palju. Need pole okupatsioonist pääsenu mured.

Need on täisväärtusliku täiskasvanud eurooplase valikud.

Ma tean, et see kõlab abstraktselt, ent ometi: meie edasine tee ja otsingud ei pruugi puudutada niivõrd riiklust või valitsust, vaid pigem meid endid ja me enda valikuid, otsuseid.

Ma ei soovi pisendada valitsuse rolli. Valitsuse, ja omavalitsuste õlgadel lasub endiselt kohustus kindlustada, et me teed oleks korras, me elu turvaline ja haridus kõikjal Eestis sel tasemel, et maa ei tühjeneks, vaid pigem täituks.

Me ei pea taluma olukorda, kus arstiabi, korralik haridus ja isegi toidukaup on kättesaadav vaid suuremates keskustes. Olen veendunud, et kogu Eestis peab olema võimalik elada.

Muidugi ei piisa üksnes vallapiiride ümberjoonistamisest. Me vajame terviklikku linna- ja vallareformi. Me teame ju seda hästi. Ehk saab teadmisest ka tegu me järgmise põlvkonna ajal.

Täpselt niisamuti ei saa ükski valitsus mööda vaadata tööpuuduse, aga ka oskuste puuduse, tööjõupuuduse teemast.

Väga paljud neist muredest, mis 20 aastat tagasi tundusid meile tarbetu luksusena, on tänaseks saanud meie omadeks. Kogu Euroopa, ja eurooplastena tegelikult valdav osa maailmast, on meile avatud.

 Vabad kodanikud teevad seda, mis on vabade inimeste voli – lähevad õppima, töötama ja elama sinna, kuhu nende oskused, huvid või süda neid viib.

Eestlane vabanes sunnismaisusest vaid seitse inimpõlve tagasi. Seda aega on olnud tegelikult veelgi napimalt, kui arvestame maha kõik rahvaste vanglas veedetud aastad. Seda me tagasi ei soovi.

Eesti kütkeiks ei saa olla sund või hirm või kohustus. Eesti kütkestavus peab seisnema muus. Olla nii meeldiv ja elamiskõlblik kant, et need, kes siin on,

soovivad jääda; et need, kes siit läinud, naasevad; ning et ülejäänud, kel oskusi ja

teadmisi ja huvi ja armastust meie maa ja rahva vastu, tahavad siia tulla.

See ei tähenda välisinvesteeringute meelitamist. See ei tähenda kaugeltki mitte kõrgemaid palku või madalamaid maksuprotsente kui mujal.

Ei, selle Eesti mõte avaneb hoopis teisest kandist: olla selline maa, kus me ise tahame elada.

Ma pean silmas maad, kus me hoolime ligimesest, kus me oleme sallivad ja tunnustavad ega lasku tigedusse ja kadedusse.

Maad, kus Sinu nähtud vaeva – eesti keele ja kultuuri õppimist, kooli lõpetamist, ametioskuste omandamist – tasutakse õiglaselt sellega, et kõik edaspidine sõltub vaid su enda töökusest.

Aga mitte sellest, kas oled naine, tuled Nasvalt, Narvast või Narvikist, kas su lapsevanemaks on professor või puusepp.  Maad, kus hommikul kooli minev laps leiab

vöötraja ja teab, et juhid märkavad teda. Kus kool on tunnustav ja innustav turvaline sõber, mitte ellujäämise areen.

Ma pean silmas naabrit, kes hoolib sellest, et üleaedne oma küttepuudega selle külma talve üle elab.

Ma pean silmas taipamist, et meie hooldekodudes ja haiglates on meie omad inimesed.

Et meie keskel elavad puudega lapsed, keda võiks aidata, nendega aega veeta.

Kallid kaasamõtlejad.

See kõik kõlab, ma tean, harjumatult lihtsalt. Või isegi ebamugavalt pehmelt. Ometi, meie järgmise põlve ülesandeid, võimalusi ja vajadusi pole võimalik numbritega kirjeldada näiteks eelarvedefitsiidi või ekspordi mahuna.

Neid numbreid tuleb järgida ja jälgida, nagu iga täiskasvanu peab jälgima ja hoidma oma tervist. Aga see pole elu eesmärk iseenesest.

Elukvaliteet kui Eesti edasise arengu põhiküsimus on ilmselt tõepoolest paljudele harjumatu mõte. Olen siiski veendunud, et just elukvaliteet mõjutab edaspidi kõige

rohkem Eesti elukäiku, ja mitte mineviku hirmud, investeeringute hulk või maksumäärad.

Vaid elukvaliteet toob siia maailma parimad ajud ja teeb koos sellega Eestist maailmamajanduse osa.

Minu vestlused välismaale kolinud eestlastega osutavad, et palganumber ei otsusta, kas tullakse tagasi või mitte. Jah, tunnistatakse, et vahe on. Aga lisatakse kohe, et ega need vahed vist kaua ei kesta.

Pigem hoitakse eemale siinsest suletusest.

Me oleme sedavõrd kaua tegelenud säilitamisega, et oleme selles ilmselt maailma parimad. Oleme sajandite ja võimude kiuste alles ja elus hoidnud oma keelt, oma kultuuri, oma jonni.

Ja see on olnud mõistetav, vajalik ja isegi edukas hoiak. Aga see on suletud hoiak.

Oma Eesti elu uues peatükis vajame helgemat ja avatud hoiakut. Me oleme olemas, ja seda pole tarvis enam tõestada.

Avades end veidigi rohkem teistele rahvustele, teistele elustiilidele, välimustele, keeltele, arvamustele, on meil väga palju võita. Kas või seeläbi, et nii õpime iseennast paremini tundma. Avades oma hinge neile, kel endal raske hakkama saada,

olgu siis rahanappuse, füüsilise või vaimse puude tõttu, tõuseb ennekõike abistaja enda elu kvaliteet ja me hing saab rikkamaks.

Mille muu kui tõendina oma ebakindluse kohta peame võtma pimedat usku kõikvõimalikesse edetabelitesse, kus Eesti teiste riikidega kõrvuti seisab.

Või suhtumist, et kõik siin tehtu muutub tõeliselt väärtuslikuks alles siis, kui keegi teine kusagil mujal kinnitab seda oma tunnustava hinnanguga.

Ma mõistan inimlikult tahet otsida välismaiseid kinnitusi, et me oleme head ja väärilised. Ent sel on ka pahupool: me oleme kitsid kiitma ja tunnustama oma tublisid ja andekaid enne, kui nood pole väljaspool Eestit tunnustust leidnud.

Muutkem seda suhtumist järgmise inimpõlve jooksul. See on meie võimuses. Me ei pea valima tigedaid inimesi parlamenti, me ei pea lugema halvustavaid kommentaare, saati neid ise nimetult kirjutama.

Elukvaliteeti ei loo mitte kunagi valitsus, seda ei saa sätestada parlament ega kuuluta välja president. Seda teeb rahvas ise.

Mu daamid ja härrad.

Kui me enesehinnang sõltub nii palju sellest, mida maailma meist mõtleb, siis võime jätta märkamata selle maailma enda vaikse, kohati jõulise ja lausa dramaatilise muutumise.

Üha enam kuuleme, sageli murelikult, et Eesti, Balti riigid ja Ida-Euroopa laiemalt ei kuulu enam rahvusvahelise elu keskmesse.

Mõnele on see märk, et meist justkui enam ei hoolita. Et oleme jäetud saatuse hoolde ja kõik see kunagine kole võib seetõttu korduda.

Mulle näib see pigem tõendina, et maailma mured on mujal. Et nende kergendamine on antud nüüd ka meie hoolde.

Järgmise 20 aasta jooksul muutub meie kuulumine Euroopasse aina tähtsamaks. Viimase sajandi tasakaal maailmas on muutumas. Hiina tõuseb jõuliselt ja sellega muutuvad

Euroopa Liidu suuremad riigid üksi võetuna vaid keskmisteks või väikesteks riikideks.

Igale mõtlevale eestlastele peaks selge olema, et selles uues tasakaalus seisnevad meie võimalused eelkõige sügavas lõimumises.

Möödunud kuu sündmused Põhja-Aafrikas ei pruugi oma sügavuses olla kuidagi vähem raputavad kui need, mis 20 aastat tagasi muutsid Euroopas kogu Teise maailmasõja järgset elukorraldust.

Me ei tea, milleni see viib. Vana korra muutmine ei tähenda ilmtingimata uue ja parema aja tulekut. Me teame tagasilööke, ka siinsamas Euroopas.

20 aastat tagasi nähti ka meie vabanemises ohtu. Meid manitseti ja hoiatati nii otsesõnu kui kaudu, et paadi kõigutamine võib tekitada ebastabiilsust ning koos sellega ohustada riikide suhteid autoritaarse režiimiga.

Mõtleme sellele, kui tunneme tüdimust ja väsimust demokraatiast. On inimesi, terveid rahvaid ja regioone, kes on valmis surema selleks, et tõugata võimult diktaatoreid, kinkida oma lastele vabadust ja inimväärsemat elu. Mõtleme sellele.

Tasakaalu ja raskuspunkti nihkumine, uute jõujoonte ilmnemine, mida me täheldame maailmas laiemalt, toimub ka Euroopas endas. Noodsamad eelarvamused Eesti kohta, mida kogesime möödunud aastakümnetel, on kadumas ja kadunud tänu me enda tööle ja saavutustele.

Kümmekond aastat tagasi visandasin ma Eestist pildi kui Põhjala riigist, kui eesmärgist, mille suunas pürgida.

Täna võime juba möönda: olgu tegemist vastutustundliku rahandus- ja eelarvepoliitikaga või avatusega nii kaubanduspoliitikas kui valitsemises; olgu

madala korruptsiooniga vähemalt riigi tasandil või meie infotehnoloogiliste lahendustega – Eestist on vaikselt ja tõepoolest saamas Põhjala riik.

Me oleme leidmas kuuluvust just sellesse Euroopa osasse, millest me aastaid unistasime. Kui me jätkame vastutustundlikult, siis me sinna ka jõuame.

Head kaaskondsed siin saalis ja kodudes.

Ma olen kasutanud oma privileegi kõneleda Eesti riigi tänasel sünnipäevapeol, tunnetades erilist kohustust panna sõnadesse just neid asju, mis mulle möödunud nelja ja poole aastaga on hinge kogunenud.

Püüdes sõnastada seda, mida ma tahaksin näha enam kui seni, enamate jaoks kui seni, siis kõlaks see nii – et me usaldaksime iseennast. Et me usuksime oma kaaskodanikesse.

Mu unistus järgmiseks 20 aastaks ongi see, et me saame hoolivaks ja sallivaks rahvaks. Et me ei avastaks endas kaasatundmist ega näitaks hoolt alles siis, kui meid on tabanud mingi vapustus.

Nädalavahetuse ränk õnnetus Haapsalus ja sellele järgnenud reaktsioon puudutasid mind väga isiklikult. Aastate eest aitasin Eriolümpia liikumise aupatroonina korraldada vaimupuudega lastele heategevuskontserte, koguda raha ja varustust. Ma veetsin nendega oma vaba aega, käisime koos matkamas.

Ma ei saa öelda, et need oleksid olnud rahvarohked ja meedia poolt tähele pandud üritused.

Sallivus nõrgemate ja teistsuguste suhtes peab ilmnema me tegudes enne tragöödiaid, mitte tagantjärele näpuga näidates.

Me oleme teineteisega läbi põimunud perekonniti, sugukonniti, rahvana. Me kõik koos moodustame Eesti närvisüsteemi. Iga sündmus, eriti iga traagiline sündmus jõuab meile kiiresti kohale valutorkena, otsese kaotusena.

See valu puhastab ja aitab vastata küsimusele – kes me tegelikult oleme.

Me pole tuimad. Me pole tundetud. Me pole kalestunud. See julgustab ja teeb rõõmu.

Eesti ei ole veel valmis. Jumal tänatud.

Eesti ei saagi kunagi valmis. Ta kasvab paremaks ja tugevamaks. Ta küpseb avatumaks ja suuremaks. Meie ühise armastuse ja hoolimise toel.

Head iseseisvuspäeva meile kõigile.

Elagu Eesti.