Juhtkiri: Itaalia valik

Matteo Renzi Foto: AP/Scanpix

2016. aasta on olnud poliitiliste vapustuste aasta. Kui keegi oleks aasta algul ennustanud Euroopa Liidust lahkujate poolehoidjate võitu suvisel Briti referendumil ning Donald Trumpi võitu Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel, siis oleks selle täitumist tõsiselt võtnud vähesed. Pühapäeval oli maailma pilk suunatud Itaalia põhiseadusreferendumile. Paljud vaatlejad on näinud selles järjekordset lahinguvälja, kus vana establishment võtmas jälle mõõtu populistidega. Isegi teist Brexitit.

Itaalia puhul pole asjad siiski sedavõrd lihtsad. Sealne parlamendisüsteem on üks keerulisemaid ning parlament suurimaid maailmas. Parlamendi alamkojal on 630 liiget ja ülemkojal senatil 315 liiget. Mõlemal on sarnased õigused ja kohustused, mis tähendab seda, et Itaalia poliitilises elus on sageli raske milleski kokku leppida, seetõttu paljud reformialgatused takerduvad parlamendis. Peaminister Matteo Renzi on teinud ettepaneku reformida Itaalia parlamenti, muutes alamkoja põhiliseks seadusandlikuks organiks, võtta senatilt vetoõigus ja kärpida selle liikmete arvu kolm korda.

Kuid mitte parlamendi reform pole Itaalia referendumi puhul põhiline. 4. detsembri rahvahääletuse põhiliseks sisuks oli see, kas kodanikud on Renzi poolt või Renzi vastu. Renzi vastu on Itaalia ühiskonnas erinevad poliitilised jõud, näiteks populistlik Viie Tähe Liikumine, Silvio Berlusconi Forza Italia ning ka suur osa vasakpoolsetest, ehkki ka Renzi enda puhul on tegu pigem vasakliberaaliga. Renzi vastased leiavad, et parlamendireformiga rikutakse poliitilise süsteemi tasakaalu, ning kuna tegu on katsega võimu tsentraliseerida, siis väheneks eri regioonide mõju Itaalia poliitikas. Seevastu parempoolsed valijad võiksid Renzi algatust pigem toetada.

Ehkki hääletusele pandi Itaalia sisepoliitilised küsimused, on tegemist sündmusega, mille tulemus mõjutab oluliselt Euroopa Liidu tulevikku. Peale Brexitit napib Euroopas vähe tugevaid poliitilisi liidreid, kes teeksid lobitööd Euroopa Liidu tugevdamiseks. Võib-olla ainult Saksa liidukantsler Angela Merkel. Kui Renzi saab Itaalia valijatelt mandaadi, siis aitaks see kasvatada tema hääle kaalu Euroopa Liidus sügavama poliitilise ning majandusliku koostöö ja integratsiooni toetuseks.

Itaallaste «ei» tähendaks «ei-d» Renzi püüdlustele avaldada mõju Euroopa Liidu poliitikale ja tulevikule. Erinevate ekspertide hinnangul avaldaks see negatiivset mõju ka niigi nõrgukesele Itaalia majandusele. See mängiks tulevikus paremad kaardid kätte aga Itaalia euroskeptikutele, keda viimaste küsitluste järgi toetab niigi juba üle poole itaallastest.