Rein Veidemann: elagu Soome!

Rein Veidemann Foto: Postimees.ee

Homme tähistab Soome Vabariik oma 99. sünnipäeva – «Suomi, ysi-ysi!», nagu kõlab üks sellepuhuseid lööklauseid. Ma ei tea, mitmes kord on mul siinse kolumniga toosti tõsta, aga kellel siis veel, kui mitte meil, eestlastel ja Eestil, on põhjust seda ikka ja jälle teha. Eksistentsiaalses mõttes on meil vedanud, et põhja pool üle lahe, mis tänu kiirele ja sagedasele laevaühendusele (aga lähitulevikus ka maa-alusele nabanöörile) on nüüdsel ajal taandunud lihtsalt jõeks, seadis end aastatuhandete eest elama eestlaste üks lähimaid hõime.

Oleme koos soomlastega Euroopa põlisasukad, algusest peale ühel ja samal kohal kõige kauem püsinud rahvas. «Alguses oli soo, maakirves ja Jussi» – see Väino Linna «Siin Põhjatähe all» romaani alguslause mõjub piibelliku maailmaloomisena samamoodi nagu Tammsaare «Tõe ja õiguse» algus. On ju tõesti imeteldav, kuidas soomlased on üles ehitanud toimiva ühiskonna ja riigi kohas, mis nõuab juba elus püsimiseks mitu korda rohkem energiat kui lõunapoolsete laiuskraadide rahvastel. See ongi see kuulus soome «sisu»: targu, visalt ja järjekindlalt luua, hoida, kaitsta ja kasvatada elamisväärsust.

Ajalugu ei ole soomlasigi eriliselt õnnistanud. Pihtidevahelist survet on tulnud neilgi kogeda. Aga kahe suure valitsejarahva ja riigi, Rootsi ja Vene alamatena on nende maarahvas, erinevalt eestlastest, olnud vaba. Maiskondliku üksusena on Soome elanud autonoomias mitusada aastat. Nad on saanud harjutada omariiklust kauem kui eestlased, kuigi kehtestasime selle peaaegu et koos. Võiks öelda, Eestile kukkus riigiloomise võimalus lihtsalt sülle ja seda ei jäetud kasutamata.

Soome ühiskonna ja riigi ainulaadsus rajaneb nende majanduselu tugeval kultuurilisel sõltuvusel. Ajalehepoisist miljonäriks või hämaral viisil ratsa rikkaks mentaliteedil pole siin kohta. See on riik, kes toimib võimaluste võrdsuse nimel. «Riigi» isikustamine on Soome puhul eriti oluline, sest riik on siin ühiskonna käepikendus, ühiskonna katus. Ebavõrdsus toidab äärmusi, on äsja korranud Soome Vabariigi president Sauli Niinistö, ja seetõttu ei kavatsegi Soome taanduda heaoluühiskonna (idee) teostamisest. Võib-olla see «äärmuste vältimise» põhimõte tulenebki sellest, et Soome ise asub ja elab maailma keskelt vaadates äärmuslikes oludes.

On olnud aegu, kus Soome on olnud Eestile ihalusobjekt, õhuaken, pelgupaik. Nüüd on ta kümnetele tuhandetele eestlastele päris- või kaaskoduks. Riiginagi on Soome Eestile kaaskodu.

On midagi sümboolset selles, et aasta kõige pimedamal ajal, kus riigi ülemises otsas algas kaamos, peab Soome oma sünnipäeva. Nõnda tähistab ta ühtlasi ka lähenevat valguse võitu. Alati, kui kuulen Sibeliuse «Finlandias» lauldavat «Oi Suomi, katso, Sinun päiväs koittaa, /yön uhka karkoitettu on jo pois, /ja aamun kiuru kirkkaudessa soittaa / kuin itse taivahan kansi sois» – jah, alati tunnen siis samasugust liigutatust, kui kõlab Koidula/Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm».