Mart Raudsaar: head sõbrad, kui palju me veel Eesti märgi otsimisele kulutada tahame?

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Ma ei tea, kas ka tegelikkuses vastab tõele jutt, et rahvusvaheline juudi kogukond aitavat oma hättasattunuid kaks korda. Kui keegi pankrotistub esimest korda, oli see juhus. Kui teist korda, siis kokkusattumus. Kolmas kord on aga juba seaduspärasus.

Juudid on kahtlemata tark rahvas. Kas nad otsiksid suure summa eest kolm korda Iisraeli brändi? Ma ei tea sedagi, ilmselt oleneks see asjaoludest. Aga meie, näete, oleme seda praegu üritamas igatahes kolmandat korda.

Esimesel korral oli tulemuseks «Welcome to Estonia», mille loomise ja turundamise protsess läks maksma üle 13 miljoni krooni. Teisel korral tulemust nagu polnudki, sest Eesti märgi ideekavandi konkursil peaauhindu välja ei antud ning võidufond jagati kõigi finalistide vahel ära. Kolmandal korral on poole aasta töö ja 200 000 euro abil jõudnud uurimismeeskond tulemusteni, et «eestlased on kõik need, kes end eestlaseks peavad» ning me peaksime endast kirjutama «sõbralikult, sisukalt, lühidalt, eristuvalt ja elutervelt».

Need on muidugi üksikud kontekstist välja võetud laused, ning lisaks mõistan, et uurimistöö ei ole veel lõppenud ja me võime oodata lisa.

Minu meelest on meie brändiks need meie targad inimesed, kes teavad, mida raskes olukorras teha, ja suudavad meid välismaal väärikalt esindada, nagu oli Iisraeli brändiks endine president ja hiljuti meie seast lahkunud Shimon Peres.

Üks selline inimene on Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak, kes saatis Lõuna-Viljandimaa ühinevatele valdadele ja Mõisaküla linnale igati sõbraliku, sisuka, lühida, eristuva ja eluterve kirja, kus hoiatas ühinejaid «Mulgimaa valla» nimetuse kasutamise eest, sest läti-eesti sõnaraamatu järgi tähendab «mulk» lolli, tohmanit, tobu, lambapead ja eeslit. Selle asemel soovitas ta loodavat omavalitsust nimetada Halliste-Karksi vallaks.

Lihtne ja ajalooliste juurtega ettepanek ja ei tee meid rahvusvaheliselt lolliks. Tõesti, igati eluterve. Kuid kas on see piisavalt peen? Sest mis on saanud hollandlase Peter Kentie loodud Eesti brändist, mida ta pakkus meile kevadel täiesti tasuta? Võib-olla mäletate? «Just ESTonishing.» «Our strongEST design.» «Be my guEST.» Ja nii edasi. Selle kohta kõlas arvamusi, et hollandlase märk ei sobi meile, sest see on primitiivne ja banaalne. Ja teiseks, et seda saab kasutada ainult ingliskeelses maailmas.

Ometi mäletan, et lahendus meeldis paljudele inimestele. Ning kas pole inglise keel praegu mitte üks olulisemaid rahvusvahelise suhtlemise keeli, seda isegi pärast Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust?

Kindlasti ei taha ma öelda, et üks hollandlane oleks vaikimisi targem kui terve Eesti disainimeeskond. Samuti ei taha ma öelda, et kõik disainimeeskonna soovitused oleksid rumalus. Näiteks pakuvad nad hea soovituse, kuidas me võiksime endast maailmale rääkida: «Ära lipitse, vabanda ega võrdle end pidevalt teistega, ole enesekindel. Näide: sõnade «oleks», «võiks» ja «peaks» asemel kasuta julgelt kindlat kõneviisi.»

Ja seda ma nüüd teengi. Head sõbrad! Mina pean tulemust nõrgaks. Mind häirib väga, et palju raha kulutatakse asjade avastamiseks, mis on niigi teada. Kuulake inimesi! Ning vabandust, nüüd tuleb siiski üks võrdlus teistega: protsessi tulemus meenutab mulle Aldous Huxley eksperimenti peyote’i narkootilise kaktusega. Kuulus kirjanik võttis kaktust ning sattus võlumaailma, kus avanesid talle kõik saladused. Üht-teist õnnestus tal kirja panna.

Kui ta hiljem toibus, siis ta luges kägardatud paberilehtedelt umbes sellise sügavamõttelise tähelepaneku: «Maakera on ümmargune.»