Peastaabi ülem välkõppusest: kui küsite, kui kiiresti me tegutseks sõjaajal, vastan «palju kiiremini»

Martin Herem. Foto: Liis Treimann

Ettevalmistused esimeseks välkõppuseks, mis on õppus ka peastaabile, on läinud seni sujuvalt, nüüd tuleb oodata, palju reservväelasi kohale jõuab, kommenteerib Postimehele Kaitseväe peastaabi ülem kolonel Martin Herem. 

Praegune esimene välkõppus on õppus ka peastaabile. See tähendab, et ka mina sain sellest teada siis, kui keegi nö vajutas nupule. Meie pidime peastaabis seega väga kiiresti tegema plaani üksuste õppusele kutsumiseks, nende varustamiseks ja väljaõppeks. Sisuliselt pidime plaaniga öösel ministeeriumisse minema, seal tehti oma toimingud, meie selgitasime oma.

Siis tekkis paus – kuna pole sõjaaeg pidime ootama vabariigi valitsuse korralist istungit, kus selgitasime kõike ministritele, kes pidi langetama otsuse.

See on kõik suhteliselt sarnane sõjaaja olukorras toimuvaga. Mobilisatsiooni korral oleks etapid sarnased. Ka rahuajal ei taha keegi midagi eskaleerida ega tekitada ühiskonnas sõjaõudu. Kaaluti, arutleti, kuidas minna selle teemaga meediasse, tehti otsuseid. Kõikide etappidega tuli kursis hoida nii peastaapi kui üksusi, kes said eelkäske. Kogu otsuse ootamise ajal sai teha ettevalmistusi.

Kui valitsus ütles jah-sõna, hakkas teavitamine nii meedias kui muul moel. Arvan, et see läks päris hästi. Oleme teoorias neid protseduure harjutanud ja nüüd läks see ka praktikas küllalt ladusalt. Meediasse ei ole jõudnud ka valesid juhiseid või sõnumeid.

Nüüd me ootame kella kaheksat õhtul, et näha, palju kutsutuid kohale tuleb. Tean, et on juba mitmeid neid, kes palunud vabastust. Kui on tõesti näiteks Austraaliasse lend, siis me muidugi laseme inimesel Austraaliasse lennata - praegu on siiski rahuaja õppus. Sõjaolukorras oleks teisiti.

Praegu ootamegi õhtut, et näha, palju kutsutuid tuleb.

Erinevates kaitseväe peastaabi osades on vaja väga palju iseseisvat mõtlemist. Ühe suhteliselt ümmarguse lause peale peavad inimesed tegutsema hakkama ja teadma, mida on vaja teha ning tegema seda kiiresti. 

See ei ole muidugi nii kiire tegutsemine, kui sõjaolukorras. Kui kiire see siis olema peaks, ei saa ma avaldada, ent kinnitan, et me plaanime tegelikult teha asju palju kiiremini. Kui küsite «Kui palju kiiremini?», vastan «väga palju».