Heiki Raudla

FOTO: Õpetajate Leht

Räägime palju nutiseadmete kasutamisest koolitundides, räägime õppekirjanduse digitaliseerimisest – õigemini vajadusest selle järele. Nii mõnigi õpetaja on öelnud, et tahvelarvutid seisavad kasutult, koguvad tolmu, sest sisu ei suuda tehnikaga sammu pidada, kirjutab Õpetajate Lehe peatoimetaja Heiki Raudla väljaande värskes numbris.

Aga hoopis vähem, kui üldse, teeme juttu võimalusest, et kõiksugu moodsaid tehnilisi vidinaid saaks kasutada õpilaste kehaliseks arendamiseks – kehalise kasvatuse huvides. Miks mitte kehalise kodutööna?

Samal ajal, kui kurdame õpilaste kehva tervise ja rasvumise üle, jätame (kas kogemata või meelega) märkamata, et ahelas «nutiseadmed−õppimine−liikumine−kool−kodu» on üks lüli katki– või hoopis puudu.

Igasugused elektroonilised sammuloendurid, distantsimõõtjad ja muud mobiilsed GPS-seadmed on noortele meeltmööda – need näitavad ajaga kaasas käimist, kui mitte kaasajooksmist. Ühtelugu võib Facebookist näha, kui palju on üks või teine hiljaaegu maha jooksnud või vändanud, kui palju kaloreid kulutanud – läbitud teekond on ilusasti kaardile märgitud, tihtipeale ka fotod juures.

Kellele meeldib joosta, kellele vändata või tõugata, kellele palli mängida, ujuda või sõuda – inimeste huvid ja anded on erinevad. Me ei ole (veel) ühe vitsaga löödud kloonid! Raske on uskuda, et koolipäeva jooksul teiste tundide vahele kiilutud kehalise kasvatuse tunnid suudaksid tagada keha ja vaimu tasakaalustatu arengu.

Sest ükski kool ei suuda tagada piisavalt õpetajaid-juhendajaid ning tarbeid ja vahendeid, et võimaldada kõikidele õpilastele sobivat kehalist arengut. Leitakse mingid «optimaalsed» spordialad ja harjutused, mis «peaksid sobima kõigile», aga võivad tegelikkuses põhjustada stressi või tõugata noore spordist päris eemale. Meenub talvine akrobaatikaveerand – tiritammid ja hundirattad, rööbastpuud ja poom! Kits kummitab mind unes aeg-ajalt senini. Kuidas tunneb end kleenuke poiss, kes peab tunnist tundi suuremate klassivendadega korvpalli mängima ja kehva mängu pärast solvanguid taluma, alandamist alla neelama?

Kui matemaatikas, keemias ja keeletundides peetakse normaalseks, et õpilastele võib anda pärast väsitavat koolipäeva koduseid ülesandeid, siis miks ei võiks seda teha kehalises kasvatuses, kui ülesande täitmist saab tehniliste vahendite abil kontrollida? Pealegi vabalt valitud alal, peaasi, et teatud energiahulk saaks kulutatud.

Rahvusvahelised uuringud näitavad, et laste riskikäitumist ennetab vabaaja- ja huvitegevus ning vanematega koos oldud aeg. Hiljutise uuringu järgi sureb Euroopas vähese liikumise tõttu kaks korda nii palju inimesi kui ülekaalu tõttu. Peale selle vaevavad õpilasi vaimsest ülekoormusest tingitud unehäired. Laste tervisliku kehakaalu tagab piisav ööuni ja aktiivne mäng.

Väärtustagem seda inimesele omast vajadust ka igapäevatöös – moodne tehnika annab selleks võimaluse.