Barbi Pilvre.

FOTO: Erakogu

Postimehe 1. detsembri juhtkirjast jääb mulje, et sotsiaalse õigluse teemavaldkonnast on Eesti ühiskonnas saanud saanud kõva poliitiline kapital,kirjutab riigikogu liige Barbi Pilvre (SDE).

Missuguse ministri pädevuses peaksid olema uues valitsuses sotsiaalse õiglusega seostuv  võrdõiguslikkusepoliitika: kõikide ühiskonnarühmade kaasatus, inimõigused, soolise võrdõiguslikkuse teema, seksuaalvähemuste õigused? Kas need teemad sobivad tänases Eestis rohkem  sotsiaaldemokraadi või liberaalkonservatiivi repertuaari?

Maailmavaatelisel teljel saab skemaatiliselt eristada parempoolse konservatiivse-liberaalse positsiooni, mis rõhutab individuaalset edu, heaolu ja vastutust ning vasakpoolse sotsiaaldemokraatliku positsiooni, mis seab esiplaanile sotsiaalse solidaarsuse ja heaolu.  Eesti poliitilisel maastikul on parteid üldjoontes kõik teadagi enam-vähem tsentris, vaieldakse maksustamise ja ressursside jagamise detailide üle. Kuid on teatud küsimused, kus erakonnad erinevad teineteisest selgelt ja need on sotsiaalse õigluse ja võrdõiguspoliitikaga seotud valdkonnad.

Postimehe 1. detsembri juhtkirjas tauniti asjaolu, et võrdõiguspoliitika valdkond on nüüd SDE minister Jevgeni Ossinovski pädevuses, kuigi enne kuulus see temaatika IRLi ministrile Margus Tsahknale. Uus sotsiaalkaitseminister IRLi kuuluv Kaia Iva võrdõiguspoliitika vastu väidetavalt väga suurt huvi ei tunne ja Jevgeni Ossinovski pidas ka maailmavaate seisukohalt loogiliseks, et võrdse kohtlemise (inimõiguste ja mitmekesisuse) temaatika kuulub sotsiaaldemokraatide pädevusse, sest on ajalooliselt olnud progressiivse maailmavaatega seotud, moodustades selle maailmavaate tuuma.

Postimehe juhtkirja autor seda ei arusaama ei jaga ja leiab, et inimeste võrdne kohtlemine on nii konservatiividele kui liberaalidele tähtis. Kas tõesti? Kõlab kui maailmavaateline nonsenss.  Tõsi on see, et viimastel aastatel on reformierakonna juhitud  liberaalne valitsus Eestis ajanud tugeva rahvusliku sotsiaalkallakuga poliitikat, pensionid ja sotsiaalsed tagatised on kasvanud, kehtib soolise võrdõiguslikkuse seadus, meil on luksuslik vanemahüvitis. Kooseluseaduse taga oli ka reformierakond, kui seadus eelmises parlamendis hääletuse teel jõustus, küll aga mitte IRL.  Ka suhtumises vene vähemuse teemasse  on IRL ja SDE  vahel erinevused, rahvusvähemuste teema on nagu suur kuum kartul, kohe kui detailsemaks minna.

Loogiline seega, et võrdsed võimalused on selle partei alluvuses, kes selle keerulise ja emotsionaalselt laetud valdkonnaga alati tegelda on tahtnud, ehk kuuluvad loogiliselt SDE ministri pädevusse.

Tõesti, inimeste võrdsest kohtlemisest ja sotsiaalsest õiglusest võime mõelda neoliberalismi vaimus ka kasude-kahjude teljel, me võime nõrgemate kaitse jätta konservatiivile kohaselt eraalgatuse kanda. Ikka leidub heategevust ja sponsoreid alternatiivina riigile, kes maksuraha ümber jagades  haavatavamaid inimgruppe järele aitavad. Võib ka mõelda, et ressursside teatud ümberjagamine riigi poolt pole mitte ainult abstraktses mõttes õiglane selle riigi kodanike ja rahvuskaaslaste suhtes, vaid on ka majanduslikult mõttekas, sest ühiskonna iga liikme väljakukkumisel on hind, mis makstakse hiljem solidaarselt kinni ühiskonna ressurssidest.

Neoliberaal võib seega võrdseid võimalusi näha ka kui edu ja hüve kasvatamise mootorit. Rahvuskonservatiivile on õiglus ennekõike moraaliküsimus, kus tugevam aitab nõrgemat, sotsiaaldemokraadi jaoks on võrdne kohtlemine ja solidaarsus  inimõiguste ja inimväärikusega seotud teemad.

Ministritevaheline maailmavaateline tööjaotus on pigem loogiline ja mõlemale poolele kasulik, liiatigi, kui see vastab ministrite huvidele ja soovidele.

Postimehe juhtkirjast jääb igatahes mulje, et sotsiaalse õigluse teemavaldkonnast on Eesti ühiskonnas saanud saanud kõva poliitiline kapital, mille endalesaamise nimel tasub pingutada.