Peep Peterson

FOTO: Sander Ilvest

Palgad ei saa lõputult kasvada, kui puudub reaalne majanduskasv. Kasvu saab aga täna loota vaid väga keskendunud koostöö tulemusel, kirjutab Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees Peep Peterson.

Kuigi ametiühinguid nähakse tihti tekitõmbajana, keda huvitab ainult oma liikmete palgatõus, siis enamasti ei pea see paika. Jälgime pidevalt tööturu arengut ja püüame ennetada majanduslikke karisid viisil, et need ei realiseeruks töötajate turvatunde või sissetulekute vähenemises. Jah, me tahame, et euroopalik heaolu jõuaks kõigi eestimaalasteni võimalikult vara. Kui suudame palgakasvu hoida keskmiselt 6 protsendi juures, on meil lootust kohata Euroopa tõusvat keskmist umbes 20 aasta pärast. See aga eeldab majanduselt tänasest palju suuremat kasvu.

Soovides konvergentsi tempot tegelikult veelgi kiirendada, oleks väga vale jätta majanduspoliitika ainult valitsuse teha. Ametiühingute poolt vaadates adungi ühiskonnas päris suurt valmisolekut ühiseks pingutuseks, kus iga väiksemgi osapool omab võimalust ja vastutust panustamiseks. Ülikoolid, ametiühingud, tööandjad, mittetulundussektor, kõigil on koostööst palju võita ja kõigil on ka oma väärtuslik panus anda teadmiste, kogemuste ja tulevaste muutuste pinnalt.

Hea koostöö nõuab inimlikku plaani

Niisiis, kui minult küsiti, mis on nn Raasukese töögrupi lõppraporti olulisemad voorused, siis siin ongi esimene vastus – see sõnastab meie ühise ambitsiooni ja loob aluse väga mõtestatud koostööks. Kui üheksakümnendatel piisas valitsuse jõulisest eestvedamisest, et kogu ühiskond lepiks kiirete majanduslike muudatustega, siis tänases keerulisemas olukorras tuleb ühine plaan kirja panna ja saada sellele lai toetus. Õnneks näib, et nn Raasukese plaan on suutnud tabada just sellesse keskmesse, tegemata kompromisse analüütilisuses ja terviklikkuses.

Teine voorus on loomulikult see, et tegu on esimese plaaniga, mis ütleb otse välja, et ilma inimesteta ei tee midagi. Sotsiaalpoliitikat ja hariduspoliitikat (või laiemalt riiklikku panust) käsitletakse esimest korda mitte kuluna, vaid osana tulupoliitikast, mida need ka on. Esimest korda öeldakse usutavalt, et iga inimene on tähtis.

Detaile saab ja tuleb täpsustada

Tallinna Tehnikaülikooli rektori, akadeemik Jaak Aaviksoo sõnul väärivad ettepanekud diskussiooni ja elluviimist hoolimata sellest, millistest erakondadest koosneb valitsus. Ta markeerib ära, et tegu on erakondadeülese protsessiga ja seda, et protsessi alusdokument on detailides diskuteeritav. Tõsi, iga lauset sõna-sõnalt lugedes, sisaldab analüüs ka piprateri, mis võiks sundida meid või mõnd teist ühiskondlikku jõudu plaanist taganema. Kui me aga hoiame lahti võimaluse, et plaani teostades selle üksikud tükid veel läbi räägime, hoiab see lapse alles ka siis, kui pesuvesi juba ära visatud.

Kui ülikoolid ja tööandjad on teadlikumad sellest, kuidas panna paremini toimima teadussaavutuste rakendamine tootmises, siis ametiühingute asjatundlikkus on selles, et suudame oma liikmete kaudu tunnetada seoseid tööturul, märgata näiteks võimalikke töö korraldamises või tööaja mõistlikus kasutamises.

Nii saame me appi tulla arutelu juures kas, miks ja kui kauaks tohib palgatõusu kunstlikult pidurdada ilma, et hakkaksime taas kaotama töökäsi, mida meil niigi puudu on. Või kas tasub riskida töötajate tervisega suurendades veelgi töötunde, samas kui meie näeme reservi tööaja otstarbekamas kasutamises. Kas ja millist tööjõudu peame aktiivselt Eestisse otsima ja millise tööjõu juurdevool võib meie tulevikuriske hoopis suurendada.

Oleme juba teinud koostööd, et saada kogu tööjõud regulaarsesse täiendusõppesse, kuid soovime, et oma oskusi täiendaksid regulaarselt ka meie juhid. Ka innovatsioonis on töötajatel väga suur roll, kui teemat käsitleda laiemalt. See mõiste ei sisalda ju ainult uute tehniliste lahenduste juurutamist, vaid töötajate potentsiaali kaasamist juhtimisküsimuste lahendamisse, tootearendusse ja turundusstrateegiate väljatöötamisse. Edukaimad Euroopa riigid on seda reservi targalt rakendanud juba enam kui pool sajandit.

Hoiame terviku koos

Illustreerimaks ühiskondlikku tööjaotust sündiva majandusplaani rakendamisel tasub märgata, et Raasukese töögrupp nimetab ettevõtjaid majanduskasvu mootoriks. Mootoreid üksi me linnapildis ringi liikumas ei näe, vaja läheb ka sidurit ja käigukasti, rooli, isegi pidurit. Ametiühingute huvi ongi jälgida, et tervik koos püsib, mootori pöörded liikumiseks moonduvad ning et reisijad-kaaspanustajad kenasti pardal püsivad. Loodame, et oma positiivse rolli leiab ka ajakirjandus ja teised ühiskondlikud jõud. Seda koostööd ja kaasvastutust tuleb hoida lõpuni. Siis ei ole ühtki põhjust, miks see majandusplaan ei võiks meid töiselt ühendada.