Nii nagu loomariigis üldiselt, peaks ka inimese kehast kaduma kortisool sama kiiresti, nagu see seal tekkis. Kui kitsekari tajub enda läheduses kiskjat, siis on kõik instinktid suunatud põgenemisele, ellujäämisele. Kui tekib tulekahju, on kogu meie tähelepanu kehasse voolava kortisooliannuse tõttu suunatud leekidele. See võimaldab kiiresti reageerida ja oma elu päästa.
Kitsed ei ela aga ümbritseva ohu pärast pidevas surmahirmus. Pärast pääsemist väljub kortisool kehast kiiresti ning igapäevane rutiin saab jätkuda. Kas sama kehtib ka inimese kohta?
Paljudes ebatervetes organisatsioonides tilgub kehasse järjepidevalt kortisooli ja inimesed nuputavad, miks nad on pinges, miks juuksed välja kukuvad. Üks tunnustatud arst ütles mulle, et tänapäeval on regulaarse menstruatsioonitsükliga naine muutumas reeglist erandiks. Stressi on lihtsalt nii palju.
See teeb inimesed töökeskkonnas paranoiliseks ning see on ka nakkav. Kui üks inimene on närviline, siis läheb märkamatult närviliseks ka kollektiiv tema ümber, ehkki tegelikult ei saadagi aru, mis seda põhjustab. Nagu ohtu haistev hirvekari ollakse reageerimisvalmis, aga keegi ei saa aru, milles see oht tegelikult seisneb. Ja kortisooli muudkui tilgub.
Millist sünergiat ja edulugu saab loota organisatsioonist, mis püsib kortisooli najal ja mida toidab dopamiinisõltuvus? Ega saagi. Talendid lahkuvad varem või hiljem. Aga õnneks saab tilgutamine veel enne saatuslikuks juhile endale.
Sinek veeretabki vastutuse sellise olukorra eest juhtidele. Halbadele juhtidele. Inimene on sotsiaalne loom ja loodud karjas tegutsema. Tööl moodustame karja, kes võitleb ühe eesmärgi nimel, samamoodi ka kodus. Karjad on kõikjal: sõpruskonnad, meeskonnad, huvigrupid, erakonnad, riik... Kõigis neis on kujunenud välja oma hierarhia, keegi peab karja juhtima. Nii mõneski karjas lubame enda eest otsuseid teha kellelgi teisel – liidril.