Peeter Koppel

FOTO: Mihkel Maripuu

Veidi enam kui kaks aastakümmet tagasi valitses maailmas olukord, mida võib pidada lihtsaks ja arusaadavaks. Vaesematel riikidel oli tohutu arengupotentsiaal, kuid kapitaliga oli kehvasti. Investeeringuteks polnud sääste. Säästud olid olemas aga rikastel riikidel ning lahendus oli samuti lihtne ja arusaadav – las arenevad riigid laenavad rikastelt riikidelt. Las kapital olla maksimaalselt mobiilne, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.

1990ndatel kippus see mõte töötavat kuni Mehhiko-, Aasia- ja Vene kriisid tõestasid (isegi meil siin 1997), et see mobiilne kapital lendab minema sõna otseses mõttes esimese ehmatuse peale. Sellest ajast peale on arenevad riigid proovinud hoida jooksevkonto ülejääke. See aga on miski, mis läheb vastuollu selle teoreetilise väitega, millega sai alustatud. Esimene mõlk mõttes, et globaliseerumine (kapitali mobiilsus) on hea, õilis, vältimatu ning teeb kõiki rikkaks ja õnnelikuks. 

Arenevad riigid – hea küll – nad alles arenevad ja nende puhul ongi riskid kõrgemad. Õige. Ega ju (päris) arenenud riikides midagi sellist juhtuda ei saa? Institutsioonid on tugevad, kapital leiab üles parima, kasvusõbralikema ja mugavaima pesa ning ei mingeid šokke, eks ju? Siis aga läks Lehman Brothers pankrotti, kõigil oli päris tükk aega päris hirmus olla ning tegelikult pole sellest kriisist siiani toibutud. Lisame siia eurooplaste võlakriisi, kus «üllatuslikult» selgus, et võlgu ei saa võtta lõputult ning heaolu pideva paranemise taga oli paljuski kasvav laenukoormus. Teine tõsine mõlk? Ilmselt küll.

Vabakaubandus

Aga kuidas on lood vabakaubandusega? Viimasel ajal mitte hästi, sest globaalne kaubavahetus kipub pigem kokku tõmbuma. Jah, seda saab seletada sellega, kus me tsüklis parajasti asume, kuid ka suur (struktuurne) pilt kipub olema problemaatiline.

Kaubavahetus sai tõsise tõuke kommunismi kokkukukkumisest ning riikidevahelisele kaubandusele piirangute aktiivsest kärpimisest. Analoogseid suuri (struktuurseid) teemasid praegu ei paista. Täna meeldib paljudele globaliseerumise kontekstis rääkida pigem sellest, kuidas üha vabam kaubandus tähendab madalapalgaliste puhul palkade arenevate ja arenenud riikide vahel toimuvat ühtlustumist. Sellel valemil on aga selgelt üks pool, kellele see ei meeldi. Kolmas mõlk? Ilmselt küll. Mõlk, mis kajastub ka juba selles, kes läbi demokraatlike protsesside võimu juurde on jõudnud või jõudmas.

Oot, aga kes siis on need, kes globaliseerumise narratiivile ainult positiivseid omadusi omistavad? Kes on need, kes tahavad diskussioonist välja arvata igaühe, kes sõna «globaliseerumine» peale nina julgeb kirtsutada? Eks ikka need, kes sellest enim on võitnud. Globaalse tööturu valemisse on lisandunud hulk tööjõudu Aasiast, mis on tekitanud surve palkadele. Olles võimeline tööjõule vähem kulutama, aitab see ju suurtel ettevõtetel kasumimarginaali kasvatada. On täiesti loogiline, et need, kes on enim võitnud, on kõige kõvahäälseimad ja rõõmsaimad globaliseerumise evangeeliumi kuulutajad.

Mida see kõik tähendab investorile?

On suhteliselt selge, et eelkirjeldatud argumentatsioon ja narratiiv on juba mõjutamas (majandus)poliitikat. Samuti on suhteliselt loogiline järeldada, et globaliseerumisvastasus on miski, mis seab ettevõtete kasumimarginaalid surve alla. Globaliseerumise «tagasikeeramine» ja protektsionism teeks kõige enam haiget suurtele (USA) tehnoloogiaettevõtetele. Ka arenevate riikide kontekstis võib olla oodata probleeme – dollari tugevus ning seni oodatust kiiremini tõusvad intressid võivad hakata allapoole suruma toormehindu ning tekitada pitsitust neis arenevates riikides, kes dollaris palju ja odavalt laenanud on.

Mis on aga vast kõige olulisem, on see, et globaliseerumine kui olemuselt deflatsioonilist survet tekitav protsess on kogemas tagasilööke. See aga tähendab, et pikemaajaline inflatsioonirisk on tagasi ning igasuguse investeerimiskeskkonna defineerimisel hakkab see olema ilmselt olulisim faktor.


Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega.