Neeme Korv: vabaduse ahelad

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Viimaste puhkuste ajal olen püüdnud end sihiteadlikult arvutist vabaks rebida. Vähemalt mõneks ajaks. Sest end ekraanist täiesti eemale kiskuda ei olegi enam niisama lihtne – digitaalsetest võimalustest on üha sagedamini saamas digitaalne kohustus. Järjest lisandub (avalikke) teenuseid, mis ongi kättesaadavad vaid internetis.

Mõnelgi juhul kärbitakse meie valikuvabadust küsitavatel põhjustel, olgu või näiteks sünnitunnistuste sunddigitaliseerimine. Õnneks ei ole seoses vabadusega tellida ja lugeda digiraamatuid veel langetatud otsust paberraamatukogud (kui aegunud, kulukad ja keskkonnavaenulikud) kütteks hakkida.

Seesugust äärmuslikku «progressi» näib takka kannustavat meie aja suurim hirm – kartus midagi justkui olulist maha magada, nii-öelda protsessist hälbida. «Nõupidamistel on olnud tunne, et keegi ei kuula mind, sest nina on sülearvuti või telefoni küljes,» tõdes üks tuttav, kellega oma arvutipuhkusest kõnelesin.

On omamoodi paradoks, et suurte valikuvabaduste ajastul ei suudagi inimesed enam tegelikult vabalt valida. Suletuse ilminguid olen avastanud ka näiteks valimiskampaanias, kus avalikkus on justkui (sic!) aheldatud erakondade programmide külge. Ning paljud arutelud mööduvadki sõna otseses mõttes rida-realt näpuga järge ajades. Poleks vist vajagi märkida, et paljudele poliitikutele on just sellised arutelud vägagi meeltmööda.

Sõltuvuse ja hirmu fooni aitab luua üksikute kontekstist välja rebitud lausete võimendamine meedias, millel terviku seisukohalt tähendus puudub. Siinkohal meenub dungaani muinasjutt sarjast «Saja rahva lood», kus eit ja taat endale teed keetsid ning seejuures oma katla pärast muretsesid. Samal ajal majakese juures luuranud varas ja tiiger kuulsid jutuajamisest vaid eide viimast lauset: «Kõige rohkem maailmas kardan ma leket.» Teadvustamata, mida silmas peeti, kartsid varas ja tiiger sestpeale leket, pidades seda mingiks kohutavaks elukaks. Pime lekkehirm pärssis nende mõistuse ja teod.

See jutt ei ole tänapäeva tabav ainuüksi seepärast, et toob mõttesse vikilekked. See räägib elust, mis läheb omasoodu edasi hoolimata ümbritsevast möllust: «Eite-taati aga ei teadnud ühtigi ei vargast ega tiigrist ja jõid rahumeeli oma katlas keedetud teed.»

Niisiis ei tohiks me oma hirmude tõttu lõksu langeda. Meediakonveierilt mõneks ajaks lahkudes avastame, et tegelikult pole mingit põhjust hirmu tunda.

Lõpetuseks. Olles paaril korral proovinud e-valimisi, mis mõnes olukorras on kindlasti mugav ja vajalikki võimalus, kavatsen seekord minna valima traditsioonilisel moel. Kasutada oma valikuvabadust.