Martin Repinski.

FOTO: Mihkel Maripuu

Alustuseks tuleb tunnistada, et Keskerakonna ja Martin Repinski elektoraat kutsub esile lugupidamatust. Selle moodustavad paljuski inimesed, kes pole elus midagi saavutanud, kuna pole selle jaoks vaevunud midagi ära tegema, ning kel pole see tõttu mingeid perspektiive.

Seda ühiskonna segmenti on oma kitsastes huvides osavalt ja küüniliselt kuritarvitanud erinevad jõud. Eespool kirjeldatud inimestele on tarvis näidata vaenlast, kes nende hädades süüdi on, sest kes see ennast ikka oma probleemides süüdistab. Selleks otstarbeks sobivad vastavalt olukorrale terved riigid, rahvad ning ka ühiskondlikud, majanduslikud ja poliitilised grupid, mida neile siis erinevad, kuid harmooniliselt koos tegutsevad propagandaaparaadid – käitajaks näiteks Kreml, eelmise kodukootud järeleahvijad või munitsipaalvõim – ka demonstreerivad.

See ongi Keskerakonna ja selle juhtide suurim vastutustundetus: loopida selle pulbitseva agressiivse katlakese alla – ka Tallinna maksumaksjate raha eest – hagu juurde, teades, et ühel hetkel võib see puruks lennata, tuues kaasa negatiivseid tagajärgi tervele ühiskonnale.

Kuid see polegi niivõrd oluline, vaid lubage tähelepanu juhtida asjaolule, mida Martin Repinskit ümbritsevate skandaalide puhul pole tehtud. Tegemist on Keskerakonnas suure erandiga. Repinski on nimelt selles seltskonnas üks väheseid kui mitte ainus self-made man. Ehitades aastatega nullist üles Konju mõisa talu, on ta tõestanud, et kõvasti töötades on võimalik saavutada Ameerika – või kuidas soovite, ka Eesti või Vene – unelm.

Tõepoolest, poliitikuna on tegemist kogenematu inimesega, kuid sellegipoolest on Repinskil olnud ettevõtja ja tööandjana reaalse eluga rohkem kokkupuuteid kui enamikul nüüdisaegsetel profipoliitikutel, kellest suurem osa elab suletud ringis, liigub juba aastaid ringi teatud väljakujunenud trajektoori pidi jne.

Uue põlvkonna eesti karjääripoliitikute näol on tavaliselt tegu inimestega, kelle vertikaalseks liftiks on midagi uuskomsomoli sarnast ning kel edu nimel tulnud igal sammul tõestada ustavust parteile ja selle juhtidele, millegi ees risti ette löömata, kui vaja, toksides rekordilise arvu netikommentaare, kui vaja, saades kangelaslikult molli teistelt omasugustelt vabariigi valimiskomisjoni ukse taga, kui vaja, tassides kilekotiga raha jne.

Repinski mõjub praeguses Keskerakonnas justkui valge vares ja sobiks pigem klassikalise liberalismi eduloo (tehes eesmärgipäraselt tööd, jõuad elus edasi) kaanepoisiks, mitte erakonda, mille valimistulemus on juba aastaid sõltunud inertsest, kadedast ja end igati solvatuna tundvast massist. Me vajame seisakust väljumiseks rohkem selliseid inimesi, kes ei karda püüda unistust, nimetagem seda Ameerika, Eesti või Vene omaks, ning selle nimel tööd teha.