Katri Raik

FOTO: Erlend Štaub

Narva on ju omamoodi eksperiment, katse luua ilma eestlasteta Eestit. See on raske, aga siiski mitte lootusetu ettevõtmine, kirjutab Narva volikogu liige Katri Raik (IRL).

Tellijale

Alati, kui Eestis valitakse presidenti või vahetub valitsus, tõmbab keegi taskust välja Narva kaardi. Ikka seepärast, et piirilinna küsimus on Eesti julgeoleku ja siseturvalisuse võtmeküsimus, kuigi nii ei ole kombeks alati välja öelda. Võimule tulijate käest uuritakse, kas ja millal ta Narvas on käinud ja kas tal on plaan sinna minna. Kombeks on Narva ja sellega otseselt seotud keeleprobleemi käsitleda ja lahendusi pakkuda.

Meedial on tavaks pead vangutada: 20 aastat ei ole ükski valitsus hakkama saanud, näete, on hiljaks jäädud. Ida-Virumaa kohalikud inimesed, ajakirjanikud, kelle arvamus on meile täpselt teada, on üliskeptilised. Ja neil on omajagu põhjust, sest lubadusi on olnud palju. Aga midagi ei liigu. Narva on nn vene küsimuse võrdpilt ja aluskujund. Eesti linn, kus Eestit ei ole.

Samal ajal jääb peaaegu tähelepanuta, et Rootsi suurlehe Aftonbladeti ajakirjanik on väisanud Narvat, leidnud Donald Trumpi vaimustust ja veidi ka pelgust tuleviku ees, kuid igal juhul kohalike hulgas Vene-poolehoidu, seda ka verinoorte inimeste hulgas. Nii refereerib Eesti meedia. Jah, just kõik see ongi meie Narva.

Narvas kuuleb nii seda, mis öeldud, kuid muidugi ka Eesti-poolehoidu. Palju sõltub sellest, kes küsib ja mida vastaja arvab, et temalt oodatakse. Rootsi uudist lugedes meenus mulle ühe Narva sõbra hiljutine kommentaar: teie, eestlased, ei pane ju tähele, kui Venemaa Eesti ära võtab: teil on see Ärma, ja siis valite te juba pool aastat presidenti. Tõepoolest, valus!

Kergliiklusest ei piisa – inimesi on vaja

Seekord pole koalitsioonilepingus, mille elluviimiseks on veidi üle kahe aasta, Narval läinud sugugi halvasti. Valitsus lubab investeerida kogu Ida-Virumaa infrastruktuuri, jutu sees rõhutavad poliitikud kergliiklusteed Narvast Narva-Jõesuusse. Viimane on eelkõige oluline ohutuks liiklemiseks kahe linna vahel, aga sobib ka sportimiseks.

Kogu maakonna peale lubab uus valitsus 50 miljonit eurot, ainuüksi mainitud tee võtab hinnanguliselt vähemalt viis miljonit eurot. Kõneks on eesti keele maja, kuigi Narva vajab juba nüüdisaegset Eesti Maja. Kohta, kus kohalikud eestlased saaksid oma identiteedi säilimise eest hoolt kanda.

Keelt õpetada on mõistlik ja seda tuleb hoolega teha. Jääb siiski loota, et me ise ei looda suurejoonelist imet. Keeleõppeks on metoodika ja õpetaja kõrval vaja ka järjekindlat ning motiveeritud õppijat. Vähetähtis pole keelekümblus.

Praegune Narva on ju omamoodi eksperiment, nagu üks teine hea Narva sõber ütles: see on katse ilma eestlasteta Eestit luua. Kui keelt igapäevaselt vaja ei ole – ja Narvas ei ole – tikub eesmärgi saavutamine pahatihti ebaõnnestuma.

Lisaks lubab valitsus Narvale sisekaitseakadeemiat, üsna väikest ja oma loomu poolest pigem kinnist kooli. Viie aasta tagustele hinnangutele tuginedes on projekti maksumus täiendavad 50 miljonit eurot. Kui juurde liita uuenduste ülalpidamis- ja spordikulud, on tegemist väga ambitsioonika projektiga. Tõsi, Narva saaks juurde uue märgi, turvakooli.

Tuleb aga mõista, et akadeemia ei ole loodud Narva jaoks. Pigem saavad juured alla need asjad, mis on mõeldud Narvale.

Tööd on vaja, mitte eesti keelt!

Nii nagu arvas hiljuti Narvas elav ja töötav ERRi ajakirjanik Jüri Nikolajev, ei ole see siiski päris see, mida Narva inimesed ootavad. Mida Narva inimesed ootavad, seda ongi keeruline öelda, sest ühtegi käepärast uuringut või küsitluse tulemusi meil pole. Kindlasti ei oleks halb mõte üks selline uuring läbi viia.

Mina saan siinkohal tugineda viis aastat tagasi Narvas tehtud 150 intervjuule, kus inimesed igatsevad vanu häid aegu, kui oli tööd ja eesti keelega ei kiusatud. Valdavalt peetakse seejuures Narvat, mis Eestis asub, oma koduks. Toona, viis aastat tagasi, küsis Peterburist pärit professor imestunult: ütle, mis koht see on, Eesti see ei ole ja Venemaa ka mitte. Üldine Narva meeleolu on teada: jätke meid rahule!

Ometi peab ka selle linna jaoks olemas olema positiivne stsenaarium. Seejuures saame tugineda ekspertidele, geograafidele, majandusinimestele ja arhitektidele. Narva vajab infrastruktuuri, paremat keskkonda ja töökohti. Nii lihtne, (eriliselt) ajamahukas ja (pööraselt) kallis see ongi. Muidugi ei ole riik siin ainus vastutaja, aga sellest allpool.

Narvas rikkaks ei saa

Keskmine palk Eestis on üle 1119 euro, Narvas ca 787 eurot. Kui meist igaüks nüüd ausalt mõtleb, mis kõik jääks tegemata, kui meil ei oleks kolmandikku palgast ehk 300 eurot, on vastus mõtlema panev. Näiteks mina ei saaks Tallinnas töötada, sest mul ei jaguks korteri rentimiseks muude kohustuste ja mõistlikult elurõõmsa elu kõrval – millest ma nii lihtsalt ei loobu – raha.

Narva inimesed teevad odavat tööd teeninduses, lasteaias, mida on linnas kaks korda enam kui lastele vaja, ja tootmises. Väidetavalt koorivad narvalased 90 protsenti Statoili Põhjamaades vajaminevatest krevettidest. Suurt lisandväärtust selline töö kahjuks ei loo.

Rohkem Narvas lihtsalt palka ei maksta isegi siis, kui su tööks on valmistada kunstpõlvesid või -lõualuid. Lisaks on harjutud Narvat seostama materjalimahuka tootmisega. Tegelikult peab euro- ja riigiraha abil toetama ettevõtjaid, kes loovad Narva tarku töökohti. Teatavasti olevat Eesti parimad arvutihäkkerid Ida-Virumaal, aga IT-tööstus on seal kandis olematu.

Olgu, kui Narva tekivad paremini makstud töökohad, siis soovivad need inimesed – ning praegu Narvas elavad inimesed väärivad seda – paremat keskkonda ja infrastruktuuri. Kuid selle loomine on kallis ja väga pikaajaline projekt, mis nõuab aastakümneid ning riigi ja linna ühist pingutamist ühise eesmärgi nimel. Alustuseks on muidugi vaja linnavõimu selget poliitilist tahet. Seda saab väljendada näiteks riigigümnaasiumite rajamist toetades, mille tulemusel pole vaja ülal pidada kuut erinevat gümnaasiumihoonet.

Linnaruum algab lihtsatest asjadest: kas linnas on valge; kas kõnniteeservad on sobivates kohtades alla lastud; kas sõidavad ka ekspressbussid ning mitme söögikoha vahel on valida. Oluline on, kas lasteaed on remonditud ja kuidas on lood arstiabiga. Kuuldavasti plaanitakse Narvas sulgeda haigla lasteosakond. Kuidas sellises linnas, kus elab 60 000 elanikku ja mis on suuruselt kolmas linn Eestis, ei ole korralikku haiglat? Mis riik ja linn see on?

Tähtis ei ole ainult kool, Narvas on korralikke koole, aga huvihariduse suhtes on lastevanemad kriitilised. Olgu, siin lisandub taas ka keeleküsimus.

Ka venelastest ja Narvast võib Eestile kasu sündida

Õigluse huvides tuleb siiski öelda, et iga väike samm on oluline, sest ainult nii saab kokku kilomeetri. Ootan lootusrikkalt, kui Narvas avatakse vabalava, samas hoones alustab tööd IT-inkubaator, tegutseb eesti keele klubi ja linna kolib näiteks integratsiooni sihtasutus. Sinna majja tahaks küll minna.

Skeptik võib küsida: kas narvakas ka tuleb? Tuleb, tuleb. Pikkamööda, kui on kannatlikku meelt. Ka Narva kolledži kohalikus kontekstis vahest veidi elitaarsesse majja tullakse, noored tulevad, õppima, sadade kaupa. Ja teised narvakad tulevad töömessile või kohvi jooma.

Ja lõpetuseks ei saa jätta küsimata, kas ainult riik vastutab Narva eest? Valdav osa narvakatest arvab tõesti nii ja seda arusaama on kohalik võim minu meelest süvendanud. Siiski, müts maha nende endiste või tänaste narvakate ees, kes alla ei anna.

Näiteks Narvas sündinud Allan Kaldoja, kes võib ükskõik kelle lehelugejatest oma vabalavajutuga surnuks rääkida. Sama teeb Narva jazz’i-klubi hing Oleg Pissarenko, samuti Narvas sündinud mees. Nemad peavad oluliseks oma kodulinnale midagi tagasi anda, ehkki tänasesse Narva elama nad ei koli. Seda kindlasti mitte. Sest eravestluses nad uurivad ääri-veeri: miks sa siin oled?

Panustame kõik meiegi, igaüks oma tarkuse piirides, võrgustikku luues ja tegevusi omavahel võimendades, sest suurt ja selget tulevikuplaani meil ei ole. Ei riigil ega linnal. Näiteks on sisekaitseakadeemia viimase pooleteise aastaga toonud Ida-Virumaale ja sh Narva praktikale ligi 400 kadetti. Need noored teavad, mis koht see on ning kelle turvalisuse eest nad seisavad. Vene keele praktika tuli pealekauba. Nemad on Narvale andnud ja Narvast saanud. Eesti heaks.

Autor on sisekaitseakadeemia rektor.