Juhtkiri: Keskerakonna põrgutee

Edgar Savisaar. Foto: Mihkel Maripuu

Edgar Savisaar on olnud Eesti poliitikas üks keskseid tegelasi juba enam kui inimpõlve. Noorematele eestlastele võis seetõttu tunduda, et Savisaar oli poliitikas juba siis, kui nad sündisid ning tõenäoliselt on seal ka veel siis, kui neid siin ilmas enam pole. Kuid nali naljaks. Nii või teisiti on Edgar Savisaare kõrvale tõrjumisega tema enda näo järgi loodud erakonnas üks ajastu lõppemas.

Terve inimpõlve pikkusesse poliitikukarjääri mahub nii kordaminekuid kui ka altminekuid, kuid mingist hetkest kujunes see farsiks. Suurest poliitikust sai odioosne ja ekstsentriline klannipealik, kes armastas kolonel Gaddafi kombel avalikkuse ette ilmuda, ümbritsetuna noortest naistest, kellele meeldis rõhutada oma isiksuse ja seisukohtade erilisust, mis sageli olid küll karjuvas vastuolus reaalsusega. Nüüd on selle karjääri agooniline viimane vaatus jõudmas lõpule. Edgar Savisaarele on esitatud süüdistused altkäemaksu võtmises, mida tal on võimalus kohtus kummutada.

Küsimus polegi enam selles, mis saab Savisaarest, vaid hoopis tema erakonnas, mis on viimastel kümnenditel funktsioneerinud kollektiivse Savisaarena, kuid otsustas hiljuti oma vanaldase esimehe kõrvale tõugata. Põhimõtteliselt satub koos Savisaarega kohtupinki ju ka Keskerakond. Korra on ta ühes Lauri Laasi ja Priit Toobaliga seal juba istunud.

Keskerakonna-sisest võimuvõitlust on viimastel aastatel läbinud heade valgete ja pahade mustade jõudude võitluse narratiiv, mis seoses Jüri Ratase valimisega erakonna esimeheks ja Keskerakonna tõusmisega valitsusse jõudnud nüüd heade võiduga justkui lõpule.

Hoolimata eelnevast ja Jüri Ratase nina alla pobisetud vabandustest on endiselt selgusetu, millisest puhastumisest ja sisulistest muutustest on Keskerakonna puhul võimalik rääkida. Selle erakonna normide aluseks on seni olnud sõjakas antimoraal, mis tõrjunud igasuguseid väärtusi ja teadmisi. Sellega on aastaid õigustatud ebaseaduslikke ja ebamoraalseid samme, mis väljaspool sedasama vildakat maailmapilti õigustatud ei oleks. Selles süsteemis, mille arhitektiks Edgar Savisaar, polegi mingeid väärtusi ega teadmisi tarvis olnud, kuna vertikaalseks liftiks tippu on olnud tallalakkumine ning ustavus klannile ja selle juhile.

Puhastumist ja meeleparandust on võimalik tõestada vaid reaalsete tegudega, mitte vana juhi vahetamisega noore vastu ega valitsusse pääsemisega. Seda on Keskerakonna uutele juhtfiguuridele pidevalt meelde tuletatud, kuid nad on piirdunud kurttummade mängimisega ning lootnud, et küll pahandused ära unustatakse ja suurem torm mööda läheb. Kuid ei lähe. Seetõttu on ääretult masendav, et Eesti riigi ja Tallinna linna jaoks olulise asemel on need inimesed sunnitud endiselt elama Savisaare pärandis.