Kätlin Konstabel: jälle sai keegi peksa, kedagi rööviti...

Kätlin Konstabel Foto: Erakogu

Jälle sai keegi peksa, kedagi rööviti. Mingid noored, justkui ootuspäraselt Ida-Virumaalt, on tulnud pealinna, hulguvad ringi, röövivad ja peksavad inimesi väga käidavates kohtades («Jõhker peksjate kamp pääses kergelt», PM 28.11). Kaasa löövad teised noored, keegi ei küsi küsimusi, koledale teole innustab adrenaliinilaks, ohvrid ei julge teatada. Kohtuotsus, mis näib kummaliselt leebe.

Üks tavaline krimiuudis paljude seas tekkivat jõulumeeleolu rikkumas. Mõni väldib meelega sellist infot, teine loeb ja pahandab päris- ja virtuaalmaailmas, et küll maailm on jälle hukas ja miks keegi midagi ette ei võta. Endal võibolla sisimas mõnus tunne, sest iga selline pahandamine on lihtne võimalus end veenda, et mina ise olen õige ja hea.

Sellistest lugudest rääkimine aitab neid aga edaspidi ära hoida ainult ühel juhul: kui me loobume õlgu kehitavast või ülalt alla vaatavast positsioonist ja peame meeles, et tegelikult on need jõhkrad lood alati lood meist endist.

Mitte et me kõik oleksime olnud peksmise, röövi, tapmise või vägistamise pärast kohtu all või sattunud joobnuna ründe ohvriks ja siis mõelnud, et milleks ikka politseisse pöörduda või sõbralegi mainida. Kartes kuulda, et sellises seisus inimesi rünnataksegi, selline elu ongi.

Aga me kõik oleme kohanud inimesi, kelle puhul oleme kasvõi hetkeks mõelnud, et võibolla on nendega midagi viltu – ja oleme siis edasi kõndinud, otseses või kaudses mõttes. Tööl, kodus, tänaval, internetiavarustes. Oleme olnud olukordades, kus teame, et kellelegi tehakse liiga ja vaikinud, tihti mugav-abitult end veendes, et mis mina ikka teha saan. Ja võibolla ta ise ikka kuidagi teenis selle ära, igal lool on mitu osalist, parem on mitte uisapäisa pooli valida.