Kaire Uusen: kes on tegelikult Eesti parim selgeltnägija?

Kaire Uusen Foto: Erakogu

Niisiis, sel nädalal selgus parim Eesti selgeltnägija. Pime usk sellisesse asja peaks olema küll miski, mille pärast, meil, eestlastel, võiks häbi olla, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Iga kord, kui loen sõna «selgeltnägija», tuleb mulle meelde üks Lõuna-Eesti vanahärra, kellele oli eri aegadel koguni mitu ennustajat öelnud, et ta sureb viiekümneselt. Mees elas aastaid hirmu all ning ütles juubeli eel, et varsti on lõpp, kuid kõigele vaatamata lahkus meie seast alles viis-kuus aastat tagasi, üheksakümne aasta vanusena.

Pärast talle antud «tähtaja» ületamist ei uskunud ta enam kunagi ennustajaid, vaid vandus nad maapõhja. Kunagine kolleeg rääkis ühest perekonnast, kes otsis taga laia maailma läinud sugulast ja sai samuti selgeltnägijalt teada, et elavate kirjas teda enam pole. Sugulased leppisid kurva tõega – ja vist räägiti ennustaja vahendusel isegi kadunukese hingega, kuniks rändur terve ja priskena kodumaale naasis nagu Joosep Toots Venemaalt.

Kui petjaks peame inimest juba esimese petmise järel ning napsivennaks vähemalt paari purjutamist nähes, siis selgeltnägijad kannavad oma tiitlit pidevatele möödapanekutele vaatamata edasi nagu aumehed.