Postimees 1996. aastal: suren enne kui AIDSiravim avastatakse

Aids ei vali, valid sina. Foto: Raigo Pajula

32-aastane Toomas (nimi muudetud) on kinnitus lausele voldikust «AIDS ja Sina»: kellegi väljanägemise järgi ei saa otsustada, on ta nakatunud või mitte. Toomas kannab kampsunit ja viigipükse, tema heledad juuksed on kammitud piirde järgi paremale. Rähmas silmad, poolteisepäevane habe ja lillakasvalkjad käed.

«Minu probleem on nohu, juba mitu aastat. Mida hullem ilm, seda vesisem on minu nina. Muidu pole häda midagi,» ütleb ta nina nuusates.

Kuid mitte nohu pole tema probleem. 1995. aasta kevadel sai ta Tallinnas Magasini tänava AIDSi anonüümses kabinetis, et ta kannab HI-viirust. 1980. aastate lõpust oli ta igal aastal AIDSitesti teinud.

Toomas kuulub AIDSi riskigruppi, teda nakatas HI-viirusega mõni mees. Toomas on homoseksuaal.

«Ma siiski arvan, et nakkus on pärit Eestist. Umbes aasta enne testi käisin Saksamaal, see võib ka sealt pärit olla,» ütleb ta.

Ühes Eesti väikelinnas arvutikujundajana töötanud Toomas on nüüdseks kolinud Tallinna. «Kui ma teada sain, vahetasin kuu aja pärast töökohta. See oli väike koht. Hirm oli, et see tuleb välja.»

Paari Toomase sekspartnerit kontrolliti pärast seda, kui tema nakatumisele oli kinnitus saadud. «Ma tean, neil on kõik korras. Väikelinnas, seal oli ainult üks inimene. Juhututtav...»

Viimase poolteise aasta joosul ütleb ta end seksuaalelust tagasi tõmbunud. «Peaaegu tsölibaat. Kui, siis ainult kondoomiga.»

30.11.1996