Ivan Makarov

FOTO: Erik Prozes

Piinlik on lugeda, kuidas üht või teist inimest tümitatakse kommunismitrumbiga, mis tõmmatakse taskust välja siis, kui teised süüdistused otsa saavad, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Kunagi ammu, veel mingis teises elus, helistas mulle Rudolf Rimmel. Me polnud mitu aastat suhelnud, nii et minu ema noomis mind: otsi Rimmel üles, ta on sinu heaks nii palju teinud. Ja et kui pole otsest loomingulist vajadust, siis inimlik tänulikkus peaks ikka jääma... See inimlik vajadus annab praegugi tunda – üsna regulaarselt tuleb meelde suurendusprillidega ja kampsunikookonis kõhetu habemik oma Nooruse kabinetis, kes loeb algaja luulenolgi ridu ega küsigi pahaendeliselt, nagu eelnevalt hoiatati: «Miks te nii kirjutate?»

Aga too viimane kord otsis ta mind ise üles ja küsis, kas ma tean mõnda intelligentset venelast, kes oleks huvitatud vene luuleraamatute kogust. Et ühel tuttaval on suur kollektsioon, aga mees ei saa seda enam pidada ja kingiks headesse kätesse... Suhtusin asjasse kahetsusväärse ükskõiksusega: lubasin asja uurida, aga see läks mul mingite tühiste asjatoimetuste tõttu meelest. Ja see mälestus vibutab mulle siiani vahetevahel sõrme.

Sain olla Rimmelile kasulik vaid ühe korra: võtsin tema jaoks linti Urmas Alenderi laulud «Haldjasaar» ja «Sina pikajuukseline!». Rimmel polnud siis veel kuulnudki, kuidas need tema luuletused viisistatud on...

Olin tollal üsna halvas kirjas: arreteerimine Moskva KGB poolt, pahalaseks kuulutamine suure kodumaa pealinna lehtedes, komsomolist väljaheitmine ja pagemine tagasi Eestisse.

Lugedes Sirbis ilmunud Andrus Kasemaa arvustust Ave Alavainu raamatust «50:50», sain ma aru, et minevik salvab ja et esitletud teost ennast ma lugeda ei julge. Mul pole alust kahelda selle väärtuslikkuses, kuid retsensioonis on Rudolf Rimmeli kohta nii palju kurje sõnu ja silte, et tulemus meenutab mingit nõukogudeaja imperialismivastast juhtkirja. Tollal mindi samamoodi hoogu.

Inimestel on tihtipeale kardinaalselt erinevaid kogemusi ühe ja sama nähtuse või inimesega. Poetessi halb kogemus on nüüd avalikkusele topelt teada. Andes endale aru, et minu tähendus eesti kirjanduse jaoks on Ave Alavainuga võrreldes kaduvväike, arvan siiski, et tollaste sündmuste lihttunnistajana on mul sellesse elitaarsesse ritta korraks asja küll. Seda enam, et erinevalt näiteks Mart Kadastikust ei saa Rudolf Rimmel ennast ise kaitsta.

Nagu muinasjutt

Nagu paljud teised noored romantikud kirjutasin minagi luuletusi ja üritasin neid tol trükiahtal internetieelsel ajastul teistega jagada. Kirjutasin oma emakeeles ja varsti veendusin, et ENSV venekeelses avalikus luuleruumis ei olnud ma oodatud. Võtsin siis mõned oma eesti keeles sündinud luuletused ja panin posti. Mõni aeg hiljem tuli kiri Nooruse toimetajalt, mis algas nii: «Kallis Makarovi Vanja!» Nii saingi tuttavaks Rudolf Rimmeliga. Edasine oli nagu muinasjutt: foto ja luuletused Eesti populaarseimas väljaandes, lausa kaks korda.

Olin tollal üsna halvas kirjas: arreteerimine Moskva KGB poolt, pahalaseks kuulutamine suure kodumaa pealinna lehtedes, komsomolist väljaheitmine ja pagemine tagasi Eestisse, kus varjasin end kombekohaselt kroonu ja võimaliku Afganistani saatmise eest koos veel mõne noore eesti muusikuga ühes tuntud hoones Paldiski maanteel.

Rudolf Rimmel teadis seda kõike, aga ei visanud mu värsse korvi, et oma töökohta mitte ohustada (minu isa jäi näiteks Leningradis minu tekitatud jamade pärast dekaani kohast ilma, mida praegugi mulle aeg-ajalt meelde tuletab...). Ja Rimmel polnud sealjuures mingi kohalike venelaste fänn. Ta jutustas mulle, kuidas oli sattunud ajakirjandusmaja lähistel venekeelse kamba huviorbiiti. Teda nimetati «partisaniks», nõuti suitsu ja käituti vaenulikult.

Poeet ei soovinud põhimõtteliselt suhelda agressiivsete inimestega ei nende ega oma emakeeles ja näitas žestidega, et ta rahule jäetaks. Teda sõimati kurttummaks ja lubati kohe ravima hakata. Õnneks sekkus üks tubli vene naine, kes lubas miilitsa kutsuda.

Ehk oleks aeg leebuda?

Viimaste aastakümnete jooksul oleme saanud avaldada kõike, mida hing ihkab, sest avaldamisvõimalused on meie loomesuutlikkusestki suuremad. Äkki oleks aeg natukenegi leebuda? On muidugi kahetsusväärne, et Rimmel väidetavasti muutis mõnd Alavainu luulerida.

Ameerika kriitik Ivan Benson oma raamatus «Mark Twain’s Western Years» väidab, et  poeet Francis Bret Harte parandas omal ajal The Californianis avaldatavaid Mark Twaini sketše. Mis siis nüüd teha? Rudolf Rimmel on teinud minu luuletuste kohta märkusi, pakkunud välja parandusi ja sõnu. Õnneks ei olnud mina nooruslikule isekusele vaatamata nii loominguülbe, et vanameistri soovitused tagasi lükata. Rimmel näitas mulle kohad, kus  olin patustanud hea eesti keele vastu, ja soovitas lugeda Mats Traati, kelle teosed olid tema silmis tolle aja parima eesti keele näide.

Rudolf Rimmel nimetas meid «klassikuteks»: mind, Sulev Kübarseppa ja teisi, kelle luuletusi avaldas. Vaidlesin korra vastu – no mis klassik mina nüüd olen –, tema aga muigas, et kuna teie luuletusi on avaldatud, oletegi klassikud juba eluajal. Ta üritas ka pärast luuletuste avaldamist aidata – mulle tahtis näiteks taluga tekkinud probleemide lahendamiseks lausa juristi palgata.

Just Rimmeli palvel tõlkisin vene keelde mõned Kübarsepa luuletused ja avaldasin need Vetšerni Tallinnas. Selle eest sain veidi sugeda armsalt Õhtulehe kultuuritoimetajalt Helle Kulolt: et miks just Kübarsepp ja kas see on mingi iroonia... Kulol olid oma valikud, minul teised, Rimmelil kolmandad. Kas praegu on teisiti? 

Kommunismitrump

Saan väga hästi aru, et Eestis oli kindlasti minust paremaid eestlastest noorluuletajaid ning minu pärast jäi nende looming kahes ajakirjanumbris avaldamata. Kellelegi tehti sellega kindlasti liiga. Ent kui poeeti nimega Rudolf Rimmel nimetatakse «väravavalvuriks», «riigitruuks ideoloogia täideviijaks», siis seda hinnangut tuleks küll täpsustada. Ma ei tea, missuguse riigi ideoloogiat ta täide viis, avaldades nõukogudeaegses ajakirjas minu moraalselt laastava luuletuse «Heavy vaimustus» – see muusikastiil ei vaimustanud ei teda ega ka parteid, kuid vahe seisneb selles, et partei keelas, aga Rimmel avaldas.

Piinlik on lugeda, kuidas üht või teist inimest tümitatakse sellesama kommunismitrumbiga, mis tõmmatakse taskust välja siis, kui teised süüdistused otsa saavad. Rudolf Rimmel aga usaldas mulle rääkida iga jumala kord, kui luule asjus kohtusime, kui suurt kurja on teinud eestlastele ja teistele rahvastele, nende keelele, kultuurile ja olemasolule nõukogude võim. Kartmata, et hakkan kusagil «kitse panema».

Muide, valitsusest: meile on 21. sajandi kuueteistkümnenda aasta jõuludeks kingitud mõned massiküüditamistesse ja tapmistesse mõistvalt suhtuvad mõõdukalt haritud juhid, meil on samaväärne eurosaadik ning rahva raha eest oma pereliikmetele džiipe liisiv parlamendikomisjoni esimees, kes esitab ajakirjanikele ultimaatumeid, nõudes vabandusi. Täpselt nii kõvasti ongi rahvale pähe istutud. Seda võimaldab ennast aina sagedamini suure algustähega Isamaaks nimetav aateline seltskond.

Ja praegu, kui võimulolijate kindlaim põhimõte on iseendale kõikvõimalike kompensatsioonide, kuluhüvitiste ja lisatasude põlistamine ning sajaprotsendiline ärakasutamine, mälestame halva sõnaga oma põhimõtete eest vabasurma läinud eesti poeeti, kes on oma viimases kirjas jätnud sõnumi: «Kui peab valima poliitika ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima enda ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima mitme rahva vahel, tuleb valida oma rahvas.»


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunniajast Balti infosaadet «Raadius», avaldas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.