David Vseviov

FOTO: Priit Simson

Populistide elu võiks teha keerulisemaks. Mis polegi iseenesest raske. Tuleb lihtsalt asetada probleemid tegelikku pingeritta, kirjutab ajaloolane David Vseviov.

Tellijale

Pole eriti tavaline alustada pealkirjas esitatud küsimusele vastust otsides tõdemusega: ma ei tea. Kuid praegusel juhul pole kahjuks muud võimalust ega midagi parata – populism selle mõiste kõige üldisemas tähenduses on suuremate raskusteta hullutanud inimesi juba sadu, isegi tuhandeid aastaid tagasi. Ning saab sellega suurepäraselt hakkama ka tänapäeval, olles näiteks vormistavalt kokku võetud lausesse, millega meie president uue valitsuse ellu saatis: rahval on alati õigus. Täpsustamata, et sageli paraku pigem variandis, mis võiks kõlada «õigus eksida».

Tavapärase arusaama järgi paistab, et populismiks nimetatud nähtusel on kaks poolt: salakavalad poliitikud ja neid millegipärast usaldav rahvas. Ning esimeste tegutsemisnipp on mängimine meie ülejäänute ürgsete unelmate klahvidel. Maalida sisuliselt katmata lubaduste abil (mõnikord ka, nagu seda harrastas Vana-Rooma väepealikust poliitik Crassus, reaalsemas variandis, tuhandete toiduga kaetud laudadega) meie silmade ette ideaalmaastikke. Ning ühed neist (poliitikud) on vohavas populismis süüdi ja teised (rahvas) pigem süütud. Kuid see pole kaugeltki nii.

Mingid meie ihalused – neid võiks nimetada isegi bioloogilisteks – on loonud soodsa pinnase nii mõnelegi manipulaatorite lemmikteemale. Olgu selleks näiteks ihalus kindla käega teostatud tugeva võimu järele. Et meil ülejäänutel oleks võimalik vastutust kartmata kellelegi kuulekalt järgneda. Selline ootus ja selle ootuse ärakasutamine kumas korduvalt läbi näiteks Taavi Rõivasele tehtud etteheidetest. Isegi igati lugupeetud kommentaatorite etteheidetes, mida võib kokku võtta peaministri olekut iseloomustava sõnaga «pehmo».

Mida see aga tähendab? Milline otsustamisstiil paikneb skaala teises otsas, kui üks ei sobi ja on äärmuslikult pehme? Kas selleks pole mitte autoritaarsus? Ja kas oponentide sellise märgistamise valiku taga pole mitte tajutav panustamine inimestele omasele juhiihalusele? Kusjuures ihalus «tugeva» peaministri järele lähtub olemuselt samadest arusaamadest nagu paljude venemaalaste unistus, et Donald Trump astub ühtsesse macho-meeste ritta, kus Putini kõrval on juba koha sisse võtnud (vähemalt ekraanil) otsusekindlust kehastavad Depardieu ja Seagal. Mis tähendab, et nende näidete puhul on lihtsalt tegemist ühe medali eri külgedega.

Minul tavakodanikuna pole loomulikult aimu, kuivõrd pehme (poliitiliselt) endine peaminister oli, kuid minu kindel eelistus on elada riigis, kus täitevvõimu peamises elluviijas ei nähta kõvakäelisuse kehastust.