/nginx/o/2016/11/28/6124129t1h90ac.jpg)
Raske on vastu vaielda väitele, et inimese mõistus ületab kõrgelt teiste loomade oma ning midagi võrdväärset on loodusest raske leida. Jah, varesed oskavad lihtsaid tööriistu valmistada ja elevandid londiga joonistada, kuid nende saavutused jäävad inimvõimetega võrreldes siiski kaugele maha, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.
Vastus küsimusele, miks inimesed nii targaks on arenenud, võib pealtnäha tunduda lihtne. Küllap siis aitas nutikus inimese eellastel paremini toime tulla, saada teiste loomadega võrreldes konkurentsieelise, leida toitu ja jääda ellu. On väga lihtne näha, kuidas tehnoloogia, koostöövõime ja teadmised meile tänapäeva maailmas teiste liikidega võrreldes ellujäämisel eelise annavad.
Kuid kas vastus on siiski nii selge? Kui sellisel tasemel intelligents on ellujäämise seisukohalt niivõrd kasulik tunnus, miks on see välja kujunenud vaid ühel liigil miljonitest, mis maakera asustavad? Miks ei arenenud sarnane mõistus välja vähemalt meie lähimatel sugulastel, inimahvidel? Kuidas on ellujäämise seisukohale vajalik keel, huumorimeel, kunst ja muusika?
Ellujäämistõenäosuse suurendamine pole ainus võimalus, kuidas looduses tunnused välja kujunevad. On ka teine tee – suguline valik. Teooria, mille kohaselt inimmõistus ei olegi üldse ellujäämise seisukohalt vajalik tunnus, vaid on hoopis sigimispartnerite eelistuse teel välja kujunenud, pakkus välja inglise evolutsioonibioloog Geoffrey Miller.
Selgitan siinkohal lühidalt, mille poolest suguline valik erineb klassikalisest looduslikust valikust. Loodusliku valiku teel tekivad tunnused, mis suurendavad isendi võimalusi ellu jääda. Sellised tunnused on näiteks silmad, tiivad, võime kasutada energia tootmiseks hapnikku või seedida laktoosi.
Sugulise valiku teel tekivad aga tunnused, mis isendi ellujäämistõenäosust ei suurenda, vaid võivad seda hoopis vähendada. Näiteks konnade krooksumine näitab kiskjatele kätte nende asukoha, lindude värviline sulestik takistab neil varjumist ning isalõvide lakk suurendab ülekuumenemisohtu.
Kuidas põhjendab Miller inimmõistuse panemist ühte patta paabulinnu saba ja konna krooksumisega? Ta toob välja kolm peamist argumenti. Esiteks, nagu juba eespool kirjutasin, on selline mõistus väga haruldane ning arenenud evolutsioonis välja väga hiljuti. Elusorganismid said miljardeid aastaid hakkama pea igasuguse ajuta ning hiljemgi on mainimisväärset mõistust omanud liikide arv olnud imeväike. Seega ei ole mõistus üldiselt evolutsioonis olnud soositud tunnus. Suur aju on väga energiakulukas organ ning selle väljaarenemine on aeglane ja organismi jaoks kurnav protsess.
Teiseks argumendiks on fakt, et inimmõistuse väljakujunemise ja selle ellujäämist soosiva rakendamise vahel on äärmiselt pikk ajaperiood. Ajavahemikus kaks ja pool miljonit aastat tagasi kuni sada tuhat aastat tagasi meie esivanemate aju suurus kolmekordistus. Kogu see aeg kasutasid nad aga enam-vähem samasuguseid kivikirveid ning nende arvukus püsis samal tasemel. Mõistus ei andnud neile esialgu levimisel kuigi suurt eelist.
/nginx/o/2016/11/28/6124117t1hb11f.jpg)
Sada tuhat aastat tagasi olid inimesed anatoomiliselt juba samasugused kui meie, kuid ometi läks neil veel üheksakümmend tuhat aastat aega, et leiutada põllumajandus. Inimpopulatsiooni kiire kasv on palju hilisem nähtus. Kõikvõimalikud positiivsed mõjud inimliigi teiste loomadega võrreldes paremale ellujäämisele kujunesid seega välja terve igavik pärast seda, kui kulukas organ nimega inimaju välja arenes.
Kolmandaks argumendiks on see, et ka parima fantaasialennuga on raske selgitada, miks on ellujäämise seisukohalt vajalikud huumorimeel, musikaalsus, loovus, lugude jutustamist võimaldav keel, eneseteadvus ja ettekujutamisvõime. Suguline valik lahendab kõik need probleemid. On teada, et selle protsessi kaudu kujunevad liikidel välja väga erinevad ekstravagantsed ja kulukad tunnused nagu hirvesarved, paabulinnu saba või linnulaul.
Kui üks sugupool eelistab teise sugupoole juures mingit erilist tunnust, võib evolutsioon väga kiiresti viia selle tunnuse tohutu ülevõimendamiseni – nii ka näiteks inimmõistuse väljakujunemiseni. Piisas vaid sellest, et meie esivanemad hakkasid oma sigimispartneritena mingi hetk eelistama veidi arukamaid kaaslasi, nii nagu emapaabulinnud hakkasid mingi hetk eelistama suuremate sabadega isalinde. Vaimukus ja loovus näitasid võimet kulutada energiat aju väljaarendamisse, head tervist ning häid geene. See oli hea tunnus, mille põhjal valida partner järglaste saamiseks.
Nii võis inimmõistuse areng toimuda sadu tuhandeid aastaid ilma, et sellest ellujäämise seisukohalt mingit kasu oleks. Mingi hetk aga toimus muutus – sugulise valiku teel kujunenud iluasjakest hakati rakendama ellujäämisvõimaluste parandamiseks, põldude rajamiseks, linnade ehitamiseks, tehnoloogia arendamiseks.
Looduses ei ole harukordne see, et evolutsiooni käigus saab ellujäämist soodustavast relvast iluasi – näiteks põdrapullidel või tedrekukkedel piisab tihtipeale vaid oma vägevuse agressiivsest demonstreerimisest, et võitluse võitja otsustada (bioloogias räägitakse sellistest tunnustest kui «ilusatest relvadest»). Et aga iluasjast võiks saada konkurentsieelise andev relv, on oluliselt harukordsem nähtus.
Ilmselgelt ei saa vaielda selle vastu, et inimliigil on teravast mõistusest ellujäämisel läbi aegade palju kasu olnud, seega ei saa ka loodusliku valiku rolli selle tunnuse evolutsioonis täielikult maha kanda. Looduses ongi sageli raske tõmmata nii selgeid piire kui teooriad ja hüpoteesid tahaksid. Samas kõlab Milleri teooria inimaju evolutsiooni kohta intrigeerivalt – mõistuse leidmine armastuse kaudu. Peame olema tänulikud, et meie esivanemad eelistasid oma sigimispartnerite juures teravmeelsust ja loovust, mitte näiteks uhket saba või kirjusid kehakatteid.
Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Peale maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris USAs Arizona osariigi ülikoolis.
/nginx/o/2019/05/17/12174928t1h6424.jpg)