Jaan Kaplinski: inimloomus ja valge mehe mäss ehk Kas pendel hakkab liikuma vasakult paremale?

Jaan Kaplinski. Foto: Kristjan Teedema / Postimees

Viimaste aastakümnete totaalseks ja tihti ka totalitaarseks muutunud «uus vabastusliikumine» on leidnud kõigi või peaaegu kõigi maailma hädade süüdlase, kirjutab kirjanik Jaan Kaplinski Sirbis.

Nii Brexiti kui Trumpi valimisvõidu seletuseks on ilmselt õigusega toodud keskklassi frustratsiooni: USAs nagu Euroopaski on majanduskasv jäänud niruks ja keskmise inimese võimalused oma elujärge parandada peaaegu olematud. USAs olevat enamikul inimestel sääste alla 1000 dollari, 21 protsendil aga pole üldse mingeid sääste. The American dream osutus paljudele illusiooniks ja nende rahulolematus on otsimas ja leidmas võimalusi oma häält kuuldavale tuua. Olukorda võib võrrelda tööliste ja keskklassi olukorraga Saksamaal 1930. aasta paiku, kui üleilmne kriis oli viinud miljonitelt elatise ja lootused. Või tööliste ja talupoegade (sinelites ja ilma) olukorraga Venemaal 1917. aasta alguses.

Selline frustratsioon tekitab protesti ja vabastab inimese põlisema emotsionaalse poole, mille kontrollimisega mõistusel on nagunii suuri raskusi. Inimeses tärkab kadedus ja viha nende vastu, kes elavad paremini, kellest hoolitakse rohkem. Talle tundub, et need, olgu siis aadlikud, pursuid, juudid ja liberaalid või siis immigrandid ja pagulased, keda teenimatult poputatakse, on süüdi tema raskes saatuses, on temalt röövinud toimetuleku, lootused, meelerahu. Talle hakkab tunduma, et tuleb tõsta mässu, eksproprieerida eksproprieerijad, puua aristokraadid laternapostide otsa, tappa juudid … Revolutsioonidega käib kaasas irratsionaalsuse laine, mis võib, nagu teame, viia terrorini, genotsiidini. Irratsionaalsuse tõusuga käib kaasas anti-intellektuaalsus, sageli lausa pime viha haritlaste-intelligentide vastu. Prantsuse revolutsiooniline kohtunik saatis giljotiinile keemik Lavoisier’, öeldes, et vabariigil pole keemikuid vaja. Natsid puhastasid ülikoolid juutidest ja soosisid ebateadust, olgu rassiteooriat või „saksa füüsikat“. Bolševistlikul Venemaal saadeti surma tippteadlasi nagu geneetik Vavilov ja ökonomist Kondratjev, teaduses tegid ilma šarlatanid Lõssenko ja Lepešinskaja.

Teadusevaenulikkusega paistavad silma mõned Trumpi toetajatest konservatiivid USAs, kus evolutsiooniteoorial (mitte ainult Darwini omal) on väga palju vastaseid ja rõõmsalt elab usk sellesse, et Vanajumal lõi Maa koos kõigega vaid mõned tuhanded aastad tagasi, nagu võib välja rehkendada Piiblis toodud elulugude jm põhjal. Sedasi võivad nii revolutsionäärid kui kontrrevolutsionäärid olla teadusega, ratio’ga pahuksis.

Üks eelmise sajandi äärmuslikke projekte on meile nõukogude ajast hästi tuttav „uue inimese kasvatamine“. Religiooni mõju taandudes pääses võidule arusaam sellest, et inimene on olude, kasvatuse, tootmissuhete jms produkt, „sotsiaalne konstrukt“. Mingit inimloomust ei ole, inimene sünnib valge lehena. Inimese puudulikkuse, piiratuse, rumaluse põhjus on halb kasvatus, raske lapsepõlv. Uue inimese kasvatamisega tegelesid enda meelest ka kirjanikud (meenutame kuulsat ütlust „inimhingede insenerid“), arhitektid – uues keskkonnas pidi kasvama ka uus inimene ja kunstnikud, kes tahtsid uue kunsti, uue esteetika abiga vabastada inimese vanadest stereotüüpidest, vanast ja puudulikust maailmanägemisest ja maailmamõistmisest.

Usk uue inimese kasvatamisse on läänes uuesti mõjukaks saanud viimastel aastakümnetel. Ma ei tea, kust on pärit selle ideoloogia algtõuge, igatahes on sarnasused bolševismiga silmatorkavad, ilmselt on seoseid ka 1960ndate aastate vasakradikaalsusega, mille mõjud elavad edasi eriti Ameerika ülikoolides. Seoseid on ka mitmesuguste vabastusliikumiste nime kandvate liikumistega.

Nagu varemgi, on ka siin sageli selgem see, kelle ja mille vastu ollakse, kui see, mida soovitud vabadus õieti tähendaks. Ning näib, et viimaste aastakümnete totaalseks ja paraku tihti ka totalitaarseks muutunud «uus vabastusliikumine» on leidnud kõigi või peaaegu kõigi maailma hädade süüdlase. See süüdlane on – valge mees. Valge mees on süüdi kolonialismis, rassismis, seksismis, sionismis ja muudes pattudes, mille vastu nüüd noored aktivistid läänes võitlevad. Nad võitlevad valge mehe vastu ja leiavad siin ühise keele feministidega, antisionistidega, antirassistidega, isegi islamistidega. Pääle selle, et valge mees on süüdi naise diskrimineerimises, ahistamises, naise muutmises seksiobjektiks, on ta süüdi ka mustade orjastamises, seksuaalvähemuste tagakiusamises ja muidugi islamiäärmusluses, mis on suuresti araablaste ja teiste muslimite õiglane reaktsioon sionistliku moodustise – Iisraeli riigi loomisele Palestiinas. Islamiterroristid on ennekõike valge mehe ohvrid ja nii tuleb neisse suhtuda mõistvalt.

Võitlus valge mehe ülemvõimu vastu käib mitmel rindel. Läänemaailmas võitlevad valge mehe vastu ideoloogiarelvaga feministid, antisionistid, islamofoobide paljastajad, queer-teoreetikud, poliitkorrektse newspeak’i juurutajad ja paljud teised. Aktivistid nõuavad prostitutsiooni keelamist, seniste mees- ja naissoo pronoomenite (inglise he ja she, rootsi han ja hun) asendamist sooneutraalsetega, astuvad poiste ümberlõikamise vastu, protestivad selle vastu, et poistele ja tüdrukutele pakutakse erinevaid mänguasju, samastavad lapsele laksu andmise lapse peksmisega, nõuavad, et mehed hakkaksid istudes kusema.

Sugu loetakse sotsiaalseks konstruktiks, soorollid olevat täiskasvanute teadliku ja teadmatu suhtumisega inimesesse istutatud ja nendestki tuleb inimesed vabastada. Viisakus ja galantsus, daami ees ukse avamine võib valesti kasvatatud valgele mehele üsna ebameeldivalt lõppeda, talle teatatakse, et ta on seksistlik siga. Poliitiliselt ebakorrektsed väited mehe ja naise või eri rasside kaasasündinud erinevate võimete ja kalduvuste kohta võivad teadlasele maksta töökoha, Iisraeli muusikuid võetakse vastu kisakooriga. Ülikoolide õppejõud kardavad esitada loengutes väiteid, mis radikaalidele ei meeldi. Totaalse-totalitaarse vabastusliikumise aktivistidel on napilt või pole üldse huumorimeelt. Nii on nad suutnud naeruväärseks muuta paljud hääd ja õiged ideed ning algatused, aidanud kaasa tõelise meesšovinismi ja rassismi taassünnile.

Väike valge mees on jäänud hätta toimetulekuga, temast ei ole enam kodu ja perekonna hoidjat-toitjat, pääle selle on tema arusaam oma rollist kodu ja perekonna hoidjana, mehe ja isana kuulutatud seksistlikuks igandiks, patuks. Seda on kokku liiga palju ja mis ime, et ta on tõstnud mässu selle vastu, mida ta näeb enda ekspluateerimise ja alandamisena. See on suuresti ka mäss feminismi, antirassismi, multikulturalismi, ent ka intelligentide, teadlaste ja muu eliidi vastu.

Analoogia bolševike ja natside, ent ka totalitaarse vabastusliikumise ideoloogiaga on silmatorkav. Ning Trumpi võit USA valimistel on vaese valge mehe esimesi võite selles mässus. Selle mässu loosungid on osalt pärit vanast religioosse taustaga konservatiivsusest, osalt aga ongi kujunenud totalitaarse vabadusvõitluse ideoloogia mõju all, on inspireeritud sellest, kuidas vabadusvõitlejad on valget meest näinud-kujutanud.

Trump esinebki rassistina, seksistina, naisteahistajana, ei tunnista, et kliima muutub ja selles on süüdi inimese tegevus. Trumpi asepresident Pence ei usu evolutsiooni… Trump käitub nagu poisike, kes agaratele kasvatajatele vastu hakates võtabki paha poisi rolli. Tema võit on õppetund kõigile, kes ei taha näha inimloomuse paradoksaalsust ja irratsionaalsust, selles peituvat negativismi, vastuhakukihku, mille vallapääsus on parasjagu süüdi mitmesuguste do-gooders’ite usk sellesse, et inimest saab väikese vaevaga kasvatada paiks ja sallivaks sooneutraalseks olevuseks. Inimloomus ei lase seda sündida. Kuid paraku kuulub inimese juurde ka paras annus soovimatust oma loomust ausalt näha ja tunnistada. Hõlpsam on nähtavasti tõsta mässu, ka mässu omaenda loomuse vastu.

Muidugi ei tohi Trumpi jõhkrast retoorikast teha tõtakaid järeldusi tema poliitika kohta. Alles nüüd, pärast valimisvõitu, hakkavad vähehaaval selgima selle poliitika pääjooned. Midagi aga näib läänemaailma vaimsuses olevat muutumas. Kas pendel hakkab liikuma vasakult paremale? Elame-näeme.