Margus Mihkels

FOTO: Toomas Huik

Midagi nii imelikku kui vastse valitsuse kavandatav automaks pole siinmail ammu nähtud. Viimati vast siis, kui soolapuhuja Anatoli Kašpirovski linnahalli laval jalutuid jooksjaiks ja kurte kuuljaiks tegi. Nimelt tahab valitsus hakata kümnist nõudma esimest korda Eestis arvele võetava auto eest vastavalt selle võimsusele.

Sama segased kui Kašpirovski manasõnad on selle maksu eesmärgid. Mida sellega saavutada tahetakse? Raha eelarvesse? Aga siis võiks maksustada ka jalgrattad, elektrilised veekeetjad ja ortopeedilised sisetallad. Loodetavasti ei andnud ma nüüd uusi ideid.

Automaksu eesmärk per se  peaks olema reguleerida, milliste autodega ja kui palju sõidetakse, kuid sellele eesmärgile on praegune maksukava sama lähedal, kui siga on sugulane torpeedoga.

Valitsus loodab uuest maksust teenida 14 miljonit eurot aastas. Praeguse kava järgi maksaks suurema osa sellest inimesed, kes ostavad endale hädapärase liiklusvahendi (kes ostab 60 000 maksva auto, jaksab ka 65 000 maksta). Suur osa neist jätaks auto ostmata, kui saaks oma käigud tehtud bussi-rongi-taksoga. Seega võiks maksul olla alampiir – kui autol on võimsust vähem kui x kilovatti, peaks see olema maksuvaba.

Omaette küsimus on, kuidas peaks edaspidi käituma uute autode müüjad: nõudma registreerimislõivu sisse otse ostjalt või liitma selle hinnale, mille maksab liisingufirma ja mis riigimaksu pealt intresse nõudma hakkaks?

Praegusel kujul ei reguleeriks maks mitte auto kasutamist (heitgaaside tekitamist, teede kulutamist jne), vaid omamist, ehk on puhtalt varamaks. Võrdset andamit võivad maksta nii see, kes sõidab aastaga 50 000 kilomeetrit, kui see, kes oma uunikumiga korra või paar suve jooksul mõnesajakilomeetrise otsa teeb, et silmatera teistelegi näidata. On see õiglane?

Kuhu selline suund viib, peaks olema selge Soome näitel: aastate eest pidi välismaal auto võitnud Soome atleet korraldama korjanduse, et saaks auto Soomes arvele võtta. Tõsi, sestpeale on sealne automaksumudel arukamaks muutunud. Ent enne jõudis asi ikka üsna hulluks minna: autopark vananes kohutava kiirusega ning teedel andsid tooni kütust lausa raiskavad ammu oma eeldatava eluaja ära elanud uunikumid.

Selline autopargi vananemise oht terendab praegu meilegi. Auto esmaregistreerimise maksustamisega saavutame selle, et meie teedele jäävad logud, mis juba loomuliku kulumise tõttu saastavad loodust rohkem kui uued; mille turvavarustus jääb aina rohkem ajast maha ning mille hädapäranegi korrashoidmine kehutab ülevaatust tegema küll turuhinnast kõrgemalt, aga see-eest kindla peale.

Põhimõtteliselt on autode maksustamine õige, suisa möödapääsmatu. Aga iga tööd peab oskama, nagu ütles mu vanaisa.