Tarmo Pikner

FOTO: Erik Prozes

Kui Res Publica läks 2004. aastal europarlamendi valimistele loosungiga «Murrame läbi!» ja astuti lahtisest uksest sisse, siis Keskerakond murdis läbi uksest, mis oli aastateks kinni naelutatud. Tegelikult murdis uue esimehega keskerakond üllatuslikult läbi halli kivi Stenbockki, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.

Keskerakonna hall arhitekt

Uskudes ajakirjandust, selgub, et grupeeringu Ratas-Simson-Reps erakondliku paleepöörde arhitektiks osutus hoopiski kulisside taha jäänud Jaak Aab. Kunagine silmapaistmatu sotsiaalminister pääses üle hulga aja pildile lukuvahetuse tseremooniaga keskerakonna kontoris Toompeal.

Tuleb tunnustust avaldada parteiuuendajaile, et süsteemne erakondlik lobitöö piirkondades viis sihile ja surematu Savisaar suudeti üheskoos võimult kõrvaldada. Selle, mis pole veel õnnestunud prokuratuuril ja kohtutel, tegid ära Savisaare enda parteikaaslased – kohe näha, et vanad sõbrad.

Keskerakond sai Aabi näol omaenda Rosimannuse ja pealtvaatajate hämmastunud pilkude all tüüriti oma Toompeal asuvast partei pankrotipesast otse Stenbockki.

Jaak Aab. Foto: Sander Ilvest

FOTO: SANDER ILVEST/

Uutele tuultele valitsuskoridorides on veel ennatlik suunda määrata – arvajate armee ei ole isegi selles üksmeelele jõudnud, kas puhub vasakule või paremale. Ootamatult opositsiooni puksitud reformierakond on võimu kaaperdamise tituleerinud vaat et Euroopa kõige vasakpoolsemaks riigipöördeks pärast oktoobrirevolutsiooni. Teisalt, on ära tuntud ka parempoolseid tuuleiile.

Parim iseloomustus oleks ehk see, et Toompealt käis üle tuulispask.

Jüri Ratase kui uue valitsusjuhi iseloomustamiseks jagub aega ja ruumi küllaga, kuid peab mainima, et üht on ta juba õppinud. Neljanda võimu osundamine Ratase ümmargustele väljaütlemistele on viinud selleni, et ta väljendit «väga selgelt» enam väga selgelt tihti ei kasuta.

Musta kitse aasta

Kui hiinlastele on tänavune ahviaasta, siis meil võiks selle nimetada musta kitse aastaks. Verisulis maaeluministri Martin Repinski kõik 300 kuni 600 (sõltuvalt allikast, Repinski ise ei tea, palju neid on ega sedagi, mis Konju kitsefarmis toimub) kitse on küll valget värvi, kuid nendega seonduvad asjaolud näivad olevat mustemast mustemad.

Laskumata potentsi tõstva kitsepiima (Repinski väide) tootmise saladustesse, tuleb mainida, et värskel ministril on kõik eeldused pääseda Guinnessi rekordiraamatusse, kui kõige vähem aega ministriametis olnu. Tõenäoliselt saab tema tiitliks – «kuuepäevane minister». Seda muidugi juhul, kui peaminister Ratas esmaspäevaks väga selgeid vastuseid ei saa ja inetu pardipoja muinasjutt läheb rubriiki: No, minister.

Martin Repinski. Foto:

FOTO: Jaanus Lensment

Kui Ratas näikse olevat meedia mõjukust arvestanud, siis kogemusteta minister Repinski alahindas enda korraldatud pressikonverentsi mõjusid. Tema ebaküpsus oli ilmne, kui ta isegi siis ei hoomanud olukorra tõsidust, nähes ajakirjaniku ees laual pakki pabereid, mille põhjal tülikaid küsimusi esitati. Isegi pressikonverentsilt ärajooksmine mõjunuks Repinski mainele soodsamalt, kui jääda totaka näoga mikrofonide ette edasi udujuttu puhuma.

Meie poliitikaelu on tulvil hoiatavatest näidetest, kuidas algavad ja millega lõpevad vassimiste vassimised. Kui neljas võim suutis teha Eestile presidendi sellega, et ei lasknud presidendiks neid, kes ei pidanud selleks saama, asi siis ajakirjandusel üks verisulis minister maha võtta. Olgu selle põhjuseks kasvõi arusaam, kuidas saab maaelu juhtida inimene, kes ei tea isegi seda, mis tema enda kitsemaaelus toimub.

Küllap peaminister Ratas korvpallurina oskab hinnata varumeeste pingi pikkuse tähtsust, kuid paistab, et sellega on kitsas käes. Ehk siis tuleb platsile saata asendusmängija Siret Kotka, keda Repinski omal ajal kurjade jõudude küüsist päästis (mäletame kaklust Martin Repinski ja Dmitri Dmitrijevi vahel). Peaasi, et maaelu perekonda jääb – kitsed söönud ja Repinskid terved.

Stalnuhhin kuulutas välja streigi

Ida-Virumaalt tuleb lisaks veelgi üllatavaid keskerakondlikke kitselugusid. Nimelt, on lisaks veel üks kits kärneriks saanud. Teine kärner pandi riigikogus riigi rahaasju korraldama – keskerakondlasest Mihhail Stalnuhhin, kes liisib rahva raha eest oma perele linnamaasturit. Sellele skandalnuhhinile on tüdimuseni tähelepanu juhitud, kuid igalt poolt vaatab vastu ümmargune jokk.

Nüüd on Stalnuhhin tähelepanu pälvinud sellega, et boikoteerib Eesti Rahvusringhäälingut ja selle organisatsiooni esindajatele intervjuusid ei anna. Põhjuseks on solvumine, et ta ei pääsenud kunagi Raadio-4 saatesse oma tõekspidamisi kuulutama. Pakun välja, et riigikogu esimees Eiki Nestor võiks võtta vaevaks korra pukist alla tulla ja selgitada oma kolleegile, kuhu ta on valijate tahtel sattunud.

Mihhail Stalnuhhin. Foto:

FOTO: Liis Treimann

Kaldun arvama, et Eesti riigile on kasulikum, kui külmutatud oleks pigem Mihhail Stalnuhhini riigikogu liikme volitused, kui et koostööprotokoll Ühtse Venemaaga. Ja selle viimase koht on teadagi ajaloo prügikastis. Usun ja loodan, et neljas võim ei väsi peaminister Ratasele seda korrutamast, kuigi viimane püüdis selgeks teha, et tegu pole kahe naaberriigi parteide koostöölepinguga, vaid koosistumise protokolliga.

Aga eks probleem ju selles ongi – kes kellega koos istuvad, need ka koos uluvad. Ida-Virumaalt (jälle Ida-Virumaa!) pärit eurosaadiku Yana Toomi ulg kostab Brüsselist päris kaugele.


Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».