Fidel Castro tänavu aprillis

FOTO: Scanpix/ISMAEL FRANCISCO/AFP

Kahjulikud ja kuritegelikud ideed, mille eest Fidel Castro võitles, ei ole kuhugi kadunud. Nad on tagasi, aga teisel kujul, kirjutab uudisteagentuuri BNS kolumnist Edward Lucas.

Liberaalne kord, mida ta põlgas – kodanlikud korraldused nagu õigusriik, vabad valimised ja sõnavabadus – on löögi all vasakult ja paremalt. Isegi USA järgmise presidendi lähenemine neile näib pisut ebamäärane. Välismaal ähvardab Euroopat viimase kolme kümnendi tõsiseim oht - ennast taas kehtestav Venemaa. Härra Castro surm on võimalus tuletada meelde, et külm sõda oli segane, kole ja tõeline, me oleksime selle peaaegu kaotanud ning meil on hea meel, et me võitsime. Kas pole?

Paraku käsitlevad võimukandjad paavstist Barack Obama ja Jean-Claude Junckerini Kuuba kommunistliku liidri surma sündmusena, mis väärib paatoslikku ja härdameelset kiidulaulu tema ajaloolisele rollile. Nad peaksid suutma heal ja halval vahet teha.

See, et halvad inimesed on võimelised korda saatma tähtsaid ja huvitavaid asju, ei ole paradoks. Kohutavad inimesed on harva igavad ning kui piisavalt kaua võimul olla, juhtub ilmselt kuskil midagi head. Stalin industrialiseeris Nõukogude Liidu ja kujundas ümber riigi taristu. Hitler ehitas teid ja soosis tervislikke eluviise (mõned, vähem soositud inimrühmad pidasid režiimi, ütleme, ülearu järjekindlaks).

Samuti on tähtis hoiduda tugevate isikuomaduste käsitlemisest moraalsetena. Vaprus, lojaalsus ja väljendusoskus võivad olla kadestamisväärsed, ent neid ei tasu imetleda. Paljud natsid olid vaprad, piisavalt kommuniste oli lojaalsed. Propagandistid on kõikjal artikuleeritud (ja isegi vaimukad ja võluvad). See ei tee neist häid inimesi.

Plakat, millel on kujutatud Fidel Castrot. Kiri plakatil: «Fidel on Kuuba». Foto: Scanpix

FOTO: ENRIQUE DE LA OSA/REUTERS

Jah, härra Castro režiimi teene on tervishoiuteenuste pakkumine vaeses riigis, kus seda seni ei olnud. Ta seisis vastu USA tohutule survele ning režiim, mille ta välja vahetas, oli ebaaus ja elajalik.

Aga see ei tähenda, et me peaksime tema lahkumist leinama. Mõned meeldetuletused: Castro režiim kasutas piinamist ja KGB-stiilis psühholoogilise surve jõhkramaid vorme. See tappis ja vangistas inimesi, hävitas elusid ning kehtestas Nõukogude Liidule omase puritaanliku kontrolli kultuuri ja isikliku elu üle.

Režiim saatis homoseksuaale koonduslaagritesse (ning keelustas rock-muusika ja pikad juuksed). Sotsialistlikust paradiisist põgenesid sajad tuhanded inimesed. Kuuba, mis oleks pidanud olema üks läänepoolkera rikkamaid riike, oli enamiku külma sõja ajast toetustest sõltuv narkomaan, millest jäid pärast rublavoolu katkemist järele varemed.

Kohatutel lipitsemistel härra Castro ees on tegelikult vähe pistmist tema või saarega, mida ta halvasti valitses. Samuti ei paista nad põhinevat tupikute mõistmisel, kuhu sellised ideed viivad. Seda näitlikustab kohutav majanduslik kitsikus Venezuelas.

Selle asemel räägivad need peamiselt Lääne enesevihkamisest ja enesepettusest. Kommunistlikku Kuubat ja selle rajajat kiites, isegi kui see on mõõdukas, on võimalik näidata, et vasakpoolse idealismi säde põleb endiselt teie romantilises hinges, et teid kohutavad imperialism ja sõjaõhutamine, et teie süda on peksupoisi poolel. Kui te oleksite sel ajal elanud, oleksite võidelnud Hispaania kodusõjas ja kirjutanud sellest luulet, ja mänginud Casablancas.

Sellise mõtteviisi juures on probleemiks asjaolu, et see moonutab käegakatsutavat olevikku sama mugavalt kui kauget minevikku. Me ei suuda seista vastu Vladimir Putinile, kui me arvame, et Lääs on ahnuse, imperialismi ja militarismi tõttu sedavõrd puudulik, et see ei vääri kaitsmist. Meie leer ei olnud täiuslik ja pole seda ka praegu, aga sõjas on tähtsaim mitte kaotada. Me peaksime tantsima härra Castro haual, mitte soovima, et ta oleks võitnud.