Ülo Vihma: elagu Eesti Vabariik, härra president!

Heisakem 24. veebruaril riigilipud ning tundkem rõõmu oma riigi sünnipäevast! Foto: Raigo Pajula

Eesti Vabariigil on kohe-kohe sünnipäev tulemas. Iga inimene on rõõmsalt elevil, kui tema sünnipäev on ukse ees. Usun, et nii on ka iga kodanikuga riigi sünnipäeval. Sünnipäeval (olgu isiklikul või riigi omal) on olemuslik tähendus ja mõju sellele, kuidas me täna elame, millised on meie võimalused ennast teostada, mis keeles me suhtleme, kui palju saame ringi liikuda ja lõpuks ka sellele, mida ja kui palju julgeme ja saame avalikus meedias arutada.

Seoses Eesti riigi sünnipäevaga on mul südamel üks lihtne, kuid oluline asi. Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis on alates esimesest presidendist juurdunud ja kahjuks ka süvenenud tava, et riigi esimene mees riigi sünnipäevakõnes muretseb hirmsasti rahva moraali ja eksistentsi pärast. Mitte et seda hoolt ja muret ei peaks presidendil olema. Aga see mure päädib paraku sünnipäevaliste noomimisega. Kui olen vaadanud presidendi kõnet televisioonist, siis on mul alati tekkinud tunne, et ma ei tahaks olla nende inimeste hulgas, kes saalis istuvad. Riigi kodanikuna sellepärast, et ma tahan sünnipäeval rõõmustada selle üle, et sünnipäevalaps elab ja annab põhjust seda fakti nii sümboolselt kui reaalselt tähistada. Riigi külalisena sellepärast, et mind on kutsutud sellest rõõmsast sündmusest osa saama. Ja mõlema seisukohalt tahan sünnipäevalapsele austust ja lugupidamist väljendada, rõõmustada temaga koos.

Kui ma olen vaadanud, kuidas kuulatakse riigi kõige tähtsamat sünnipäevakõnet, siis olen näinud saalis istujate näol murekurde, tõsidust, igavust, nõutust, kohustuslikku naeratust, mis on hangunud krambiks ja kõike muud, aga mitte rõõmsat elevust. Ei ole ma ka kordagi kuulnud lahedat naeru. Miks?

Mõned president Lennart Meri kümme aastat tagasi öeldud sõnad riigi sünnipäeval on sama tõesed ka täna. Toon mõned näited. «Me oleme kiiresti edasi liikunud, kuid sotsiaalsete vastuolude süvenemise hinnaga....Tööpuudus on suur, pensionid on väikesed, aga rikkust, mida ümber jagada, on ikka veel vähevõitu,» ütles Meri. Siia võib lisada tema märkused selle kohta, et meie riigis puudub avameelne kahekõne valitsuse ja kodaniku vahel, miks asjad nii on, nagu nad on. «Inimene tahab teada. Inimene tahab kaasa mõelda, inimene tahab kaasa rääkida. See on riigi usaldusväärsuse ja muidugi võrdsete võimaluste küsimus,» ütles Meri. Või – «Ma jälgin Phoenixi kanalil ülepäeviti Saksa parlamendi istungeid: nad naeravad koos, kujutlege ometi, nii koalitsioon kui opositsioon. Meil naerdakse üksteise üle. See on poliitilise kultuurituse märk,» märkis Meri.

Tõin eelneva näite president Meri kõnest siin ära mitte lihtsalt selleks, et igaüks saaks tollast ja tänast aega presidendi silmade läbi nähtuna võrrelda, vaid selleks, et öelda – iga tava, mille keegi on isiklikult loonud, isegi kui see keegi on president, ei vääri riigi ja institutsiooni tasandil alati järgimist.

Aasta tagasi ütles president Toomas Hendrik Ilves oma kõnes nii: «Me koguneme tavakohaselt... 24. veebruaril, kes siia saali, kes koju televiisori ette, et mõelda koos, mida tuleb paremini teha.... Paremat aega selleks pole, kui just täna ja just praegu». Just sellele tahan ma oponeerida.

24. veebruar on Eesti Vabariigi sünnipäev ja ma tahan seda tähistada kui sünnipäeva, pidulikult ja rõõmsalt. Ma olen rõõmus, et ronisime välja võõrvõimu raudsest haardest, olen rõõmus, et ma ise ja mu lapsed saavad maailmas ringi reisida, soovi korral ka õppida ja tööd teha. Et me saame oma mõtteid eesti keeles eesti ajakirjanduses vabalt avaldada. Et majadele ja asjadele on lisandunud värve, vähenenud sopp ja inetus meie ümber, et saan vabalt ja igal ajal Läänemere kaldal kõndida ja merel sõita. Olen rõõmus veel paljude teiste asjade üle – nende üleslugemine tuleks kaugelt pikem, kui üks sünnis aastapäevakõne, mida külalised jaksavad kuulata.

Oma eelmises aastapäevakõnes, härra president, ütlesite te, et «Vabariigi aastapäev pole pidu, vaid perekonna kokkutulek. Just siin on õige isekeskis arutada: mis on tehtud, mis õigesti, mis valesti ja mis saab edasi. Me oleme isekeskis.»

See ei ole õige. Sünnipäev ei ole aruandlus ega töökoosolek, sünnipäev on pidu. Keegi saalisistujatest ei arva, et nad peaksid sõna võtma, et teha sellest peost arutelu. Pealegi pole me isekeskis, vaid te olete ise kutsunud ka külalised. Minul oleks külalisena piinlik pealt kuulata, kuidas perekonnapea sünnipäevapeol pereliikmeid manitseb. Ma ei usu ka, et külalistel on mugav kuulata, kuidas muretaignast tehtud eestlased peo ajal muretsevad. Kuid isegi minul, riigi kodanikul, on ebamugav, kui sünnpäevapeol hakatakse mind või teisi kuulajaid noomima, manitsema, hoiatama, kasvatama. Leian, et riigi presidendil on vähemalt kaks olulist kõnet aastas, kus kõik see on asjakohane – kõne riigikogu ees ja aastalõpu kõne. Need on sobivad töökokkuvõtte tegemiseks ja uute sihtide seadmiseks, üks isegi rohkem kui teine. Palun kasutage neid võimalusi.

Oma väikeses tutvusringis oleme hakanud oma riigi sünnipäeva tähistama nii, et läheme mõnda riigi ajaloos olulisse kohta või olulise tähise või mälestusmärgi juurde, kuulame, kellel on selle kohta midagi huvitavat rääkida, taome kokku külmunud käsi ja jalgu, võtame tervitusnapsu, sööme kiluvõileibu ja läheme siis soojemasse kohta pidu ja kõnesid pidama. Nagu ikka sünnipäevadel tehakse. Nii ka seekord.

Iga tegevuse ja kõne sügavam tähendus avaneb laiemas kontekstis. 24. veebruaril 2011 on selleks tõsiasjad, et meil on iseseisev vabariik, ta elab ja tal on sünnipäev. Tähistame seda siis rõõmsalt ning soovime sünnipäevalapsele palju õnne ja pikka iga.