Vast ei ole meil tarvis veel ühte nädalat, mil kogu Eesti rahvas püüab pingsalt aru saada kitsekasvatuse peensustest? Otsustav sõna on peaminister Jüri Ratasel (Keskerakond): kas piirdume seni teada saaduga või õpime kõik koos edasi üht üldiselt ju austusväärset põllumajanduse valdkonda.

Just Jüri Ratase ees on valik. Üks variant on asuda oma autoriteediga täiel määral kaitsma vastse valitsuse ministrit, kes pealegi on ta oma erakonnast. See eeldaks, et Ratas ise teeb endale detailid selgeks ning asub andma avalikkusele selgitusi, mille esitamisega ta valitsuse minister on hätta jäänud. Teine variant on teha Martin Repinski ministrikarjäärile kiire ja otsustav lõpp ning asuda nende tööde juurde, millega üks Eesti Vabariigi valitsus õigupoolest tegelema peaks. Veel üks nädal juttu, et minister ise peab andma kõik vastused ja selgitused, oleks ajaraiskamine.

Enne vastse maaeluministri Repinski ja puhkenud skandaali juurde jõudmist veel üks kõrvalepõige. Jüri Ratase sammude tagant paistab üllatuslikult, et tema eeskuju peaministri kohal polegi vist niivõrd ta kauaaegne iidol Edgar Savisaar, vaid hoopis rekordilised üheksa aastat valitsusjuhina tegutsenud Andrus Ansip (Reformierakond).

Kui loete Ansipi intervjuusid, näete seal seletusi koalitsioonide kokkupanemisest, mis sarnanevad vägagi Ratase praegustele tegude ja juttudega. Kasvõi põhimõte anda partnererakondadele (mh kohtade jagamisel) nii palju, et kellelgi teisel poleks võimalik teha paremat pakkumist, või ka üldine püüd huvisid tasakaalustada. Ratase tegevuse tagant paistab selgesti see soov: tahaks kah kaua ametis püsida, erinevalt Taavi Rõivasest.

Esimese ministri isikuga seotud skandaali juures tuleb aga Ratasel kaaluda, kas võtta  selleski ansiplik positsioon. Nimelt kaldus Ansip peaministrina üsna järjekindlalt seisma skandaalidesse ja skandaalikestesse sattunud ministrite selja taga. Sellise käitumise pluss on kindlasti kinnituses, et peaminister ei saada kedagi minema kergekäeliselt ega uisapäisa. Küllap on seegi hoiak osa valitsuse pikaealisuse retseptist. Miinus on aga skandaalide vinduma jäämine ning ühiskonna tähelepanu koondumine pikaks ajaks ühele isikule või kõrvalisevõitu probleemidele – otsustavalt tegutsedes saaks seda vältida.

Paraku on minister Repinski olnud paljudele ajakirjanike küsimustele vastates kas saamatu või polegi tal mõistlikke ja vettpidavaid vastuseid kusagilt võtta. Kumbki võimalus ei kinnita ta sobivust kõrgesse riigiametisse. Ettevõtlikus ja edasipüüdlikkus on kahtlemata kiiduväärsed omadused, ent neist üksinda jääb väheks selleks, et olla minister. Kõik me saame aru, et alustava ettevõtja elu pole kusagil kerge, ent see pole veel indulgents ega vastus esitatud küsimustele.